Dulce Maria Loynaz, Kuuba luuletaja, sündis sel päeval 1902. aastal Havannas. Ta oli liige Hispaania Kuninglik Akadeemia ja selle Kuubal asuva tütarettevõtte president ning tema tööd ja tööd tunnustati paljude auhindade ja autasudega, sealhulgas Cervantese preemia 1992. aastal ja Isabel la Católica ajakirjandusauhind Hispaanias ning Félix Varela kultuuriordu ja Riiklik kirjandusauhind Kuubal. Me mäletame teda sellega luuletuste valik Tema tööst.
Dulce María Loynaz — luuletused
Roosid
Minu aias on roose:
Ma ei taha sulle roose kinkida
et homme...
homme sul ei ole
Minu aias on linnud
klaasist servadega:
Ma ei anna neid sulle,
kellel on tiivad lennata...
Minu aias mesilased
nad nikerdavad peenra kärgstruktuuri:
Minuti magusus…
Ma ei taha seda sulle anda!
Sinu jaoks lõpmatu või mitte midagi;
surematu või see tumm kurbus
et sa aru ei saa...
Nimetu kurbus, et ei pea andma
neile, kes kannavad oma otsaees midagi igavikust...
Lahku, lahku aiast...
Ärge puudutage roosipõõsast:
asjad, mis surevad
Neid ei tohi puudutada.
Sinine kann
Päikeseloojangul ma lähen
minu sinise kannuga jõe poole,
viimast koguma
minu maastiku vari.
Päikeseloojangul vesi
kajastab seda väga ebamääraselt;
taevaselgusega
ja järve selgus...
Viimast korda vesi
See peegeldab minu maastikku.
Ma hoian teda õrnalt
nagu keegi korjaks tüki pitsi...
Nad on päikeseloojangul
need asjad on kaugemal...
Kaugemaks ja magusamaks,
magusam ja hägusem.
Siis... Las öö tuleb!
Et unistuse nõrkus on juba
-unustatud unenägu-
õrn, hall, rahustav
vanast riidest... ja peenest,
läbipaistev tüll…
Neist saab üks värin
sinise kannu sees!
Soov
Las elu ei lähe teie kätest kaugemale.
Et ma mahuksin oma salmiga su sülle,
Ümbritsegu su käed mind tervena ja värisedes
ilma, et ei mu päike ega vari väljapoole jääks.
Olgu su käed mu silmapiir ja tee,
lühike tee ja ainult liha horisont;
Elu ei lähe kaugemale... Las surm
näeb välja nagu see kuum surm sinu käte vahel!…
Loomine
Ja kõigepealt oli vesi:
kähe vesi,
ilma hingavate kaladeta, ilma kallasteta
et nad pigistasid seda ...
See oli esimene vesi,
maailma kohta, mis on sündinud Jumala käest...
See oli vesi...
Ikka
Maa ei ilmunud lainete vahele,
ikka maa
See oli lihtsalt pehme värisev muda...
Kuulilli ega kobaraid polnud
saartest... Kõhus
Mandrid loodi noorest veest...
Maailma koit, ärkamine
maailmast!
Mida kustutada viimased tulekahjud!
Milline meri põleb musta taeva all!
Kõigepealt oli vesi.
Armastus on…
Armastades õrna armu
sinisest luigest ja roosast roosist;
armastan koiduvalgust
ja avanevate tähtede oma
ja see, kelle naeratused pikendavad…
Armastades puu täiust,
armastan vee muusikat
ja puuviljade magusus
ja armsate hingede magusus...
Armastada seda, mis on lahke, ei ole armastus:
Armastus on padja selga panemine
igapäevase väsimuse vastu;
on päikeseloojang elus
pimeda seemne soovil
mis kaotas valguse suuna,
oma maa vangistuses,
võidetud tema enda maa poolt...
Armastus on sasipundaride lahtiharutamine
radadest pimeduses:
Armastus on olla tee ja olla skaala!
Armastus on see armastus, mis teeb meile haiget,
mis veritseb sügaval meie sees...
See on sisenemas öö sügavusse
ja arvake ära tärkav täht...
Tähe lootus!…
Armastus on armastus mustast juurest.
Armastus on andestav;
ja mis on enamat kui andestamine,
on aru saada...
Armastus hoiab ristist kinni,
ja naelutab end ristile,
ja sureb ja tõuse üles...
Armastus on ülestõusmine!
Igavik
Minu aias on roosid
Ma ei taha sulle anda
roosid, mis homme...
homme sul ei ole
Minu aias on linnud
klaasist servadega:
Ma ei anna neid sulle, mis neil on?
tiivad lennata…
Minu aias mesilased
nad nikerdavad peent kärje
Minuti magusus…
Ma ei taha seda sulle anda!
Sinu jaoks lõpmatu
või mitte midagi; surematu
või see vaikne kurbus
et sa aru ei saa...
Nimetu kurbus
et ei pea andma
või kes kannab otsaees
mingi igavik...
Lahku, lahku aiast...
ära puuduta roosipõõsast:
Asjad, mis surevad
Neid ei tohi puudutada.
Irdumine
Üha kaugeneva tunde magusus.
Kaugem ja ebamäärasem...
Teadmata, kas see on sellepärast, et asjad lähevad ära
või see on see, kes lahkub.
Unustuse magusus nagu pimeduses langev hele kaste...
Kõigest puhtana tundmise magusus.
Magus tõusta ja olla nagu kättesaamatu ja kõrge täht,
valgustus vaikuses...
vaikne,
Mu Jumal!…