Josefina Manresa Marhuenda, see, kes oli luuletaja naine Miguel Hernández, suri Elche'is (Alicante) 18. veebruaril 1987 71-aastaselt rinnavähi tõttu. Josefina oli naine, kes inspireeris Miguel Hernándezi luuleraamatut Välk, mis kunagi ei peatu, minu ja paljude arvates üks parimaid raamatuid hispaania luulest. Lisaks inspireeris see ka teisi sama ilusaid armastusluuletusi.
Josefina pärast Miguel Hernandezi traagilist surma 1942. aastal jälgis oma abikaasa töö levitamist. Kuid paljud ei tea teavet selle sõjas elanud daami elu kohta ja nii palju aastaid hiljem kannatas ta nälga ja armastas luuletajat, kuni see haigus teda kandis. Vanglas olles saatis tema abikaasa Josefina Manresa talle kirja, kus ta mainis, et neil on süüa vaid leiba ja sibulat - see oletus inspireeris luuletajat ja Sibula nanad, Hispaania kirjanduse kõige kurvemad hällilaulud.
Kaks ja pool kuud pärast teise poja surma Manolillo sündis. Josefina saatis talle äsja sündinud väikese poisi foto ja isa kommenteeris kirjas: «Ei möödu hetke, kui ma teda ei vaataks ja naeraks, ükskõik kui tõsine ma ka ei oleks, nähes seda kaunist naeru, mis välja tuleb. kardinate ees ja catafalque peal, millel ta istub. See tema naer on minu parim seltskond siin ja mida rohkem ma seda vaatan, seda enam leian, et see sarnaneb teie omaga. Ja silmad, kulmud ja kogu nägu. See meie poeg, kelle jaoks te ei tohi selles elus südant ja usaldust kaotada, on rohkem teie kui minu oma. Teine oli rohkem minu oma ... »
Raskused, mida naine vangistamise ajal koges, inspireerisid Sibula nanad. Ta teavitas teda oma traagilisest olukorrast ja Miguelist, keda uudised väga mõjutasid, ning Miguel ütles järgmist: «Need päevad olen veetnud teie olukorrale mõeldes, iga päev raskem. Teie söödud sibula lõhn jõuab minuni siia ja mu laps on nördinud piima asemel sibulamahla imeda ja saada. Teie mugavuse huvides saadan teile need paarid, mis ma olen teinud, kuna mul pole muud ülesannet kui teile kirjutamine või lootusetus ... »
Sibul on külm
kinnine ja vaene.
Teie päevade pakane
ja minu öödest.
Nälg ja sibul,
must jää ja pakane
suur ja ümmargune.
Näljahällis
minu laps oli.
Sibulaverega
rinnaga toidetud.
Aga sinu veri
jäätunud suhkruga,
sibul ja nälg.
Brünett naine
lahenes kuul
niit haaval valatakse
üle võrevoodi.
Naera, laps
et ma toon sulle kuu
kui vaja.
Minu maja lõoke,
palju naerma.
See on sinu naer sinu silmis
maailma valgus.
Naera nii palju
et mu hing sind kuuleks
peksma ruumi.
Su naer vabastab mind
see annab mulle tiivad.
Üksindus viib mind minema,
vangla viib mu minema.
Lendav suu,
süda, mis su huulil
vilgub.
Teie naer on mõõk
võidukam,
lillede võitja
ja lõoke
Päikese rivaal.
Minu luude tulevik
ja minu armastusest.
Lehviv liha
äkiline silmalaud,
elamine nagu kunagi varem
värviline.
Kui palju kuldvintsi
hõljub, lehvib,
oma kehast!
Ma ärkasin lapsena:
ära kunagi ärka.
Kurb mul on suu:
alati naerma.
Alati võrevoodi,
naeru kaitsmine
pastakas pliiatsi haaval.
Nii kõrgel lennata,
nii laialt levinud,
et su liha on taevas
vastsündinu.
Kui ma saaksin
mine tagasi päritolu juurde
oma karjäärist!
Kaheksandal kuul naerad
viie apelsiniõitega.
Viie pisikesega
metsikus.
Viie hambaga
nagu viis jasmiini
teismelised.
Suudleb piiri
saab homme,
kui hambaid
tunneta relva.
Tunneta tuld
joosta hambad alla
keskuse otsimine.
Kärbes laps topelt
rinnakuu:
ta, kurb sibula pärast,
olete rahul.
Ärge lagunege.
Sa ei tea, mis juhtub või
mis juhtub.