Väike vend
See on lugu, millel ei olnud kirjanduslikke kavatsusi, kuid millest sai suurepärane väike nähtus, mis on inspireerinud, laastanud ja pannud suurt lugejaskonda mõtlema. Väike vend - ei minan— on raamat, mida jutustab Ibrahima Balde hääl ja mis on kirjutatud baski poeedi Amets Arzalluse sulega. Loo avaldas baski keeles kirjastus Susa ja hiljem kirjastus Blackie Books, kes vastutas selle tõlkimise eest hispaania keelde 2021. aastal.
Väike vend algas asüülitaotlusena Irúni immigratsiooniametniku ees 2018. aastal. Sel aastal kohtus Ibrahima Balde Guipúzcoast pärit immigrantide tugivõrgustiku ühe vabatahtlikuga Amets Arzallusega. "Ma olen Euroopas, aga ma ei tahtnud Euroopasse tulla," ütles Ibrahima Ametsale. Sel hetkel taipas bask, et ta seisab silmitsi hoopis teistsuguse anekdoodiga.
Kokkuvõte Väike vend
kaasaegne odüsseia
See ei ole seda tüüpi raamat, mida võiks pikemalt mõtlemata arvustada, sest selle ülesehitusest, tegelaskujudest või jutustamisstiilist rääkimisest ei piisa, et hõlmata kõiki nüansse, mis on näidatud. Väike vend. See on tõestisündinud lugu Ibrahimast, 24-aastasest poisist, kes läbib Aafrika mandri, et taastada oma 14-aastane väikevend Alhassane. Kolme aasta jooksul elas peategelane kaasaegse odüsseia, mis oli täis vägivalda, sõpru, üksindust, väljajuurimist ja lootust.
Kaks päeva pärast noormehe Irúni saabumist pöördus Amets Arzallus Ibrahima Balde poole, et oma abi pakkuda. Siiski oli Ibrahima see, kes aitas vabatahtlikul järk-järgult jõuda traumeeritud ja abivajavate sisserändajateni. Olles veidi tuttavaks saanud, ütles Amets uuele sõbrale, et tal on võimalus varjupaika taotleda. Selle saamiseks pidi ta alluma intervjuule politseiga, et rääkida oma lugu.
Vestluseks valmistumine
Sellise anekdoodi jutustamine, nagu Ibrahima läbi elas, on raske ja ebamugav. Et protsessi veidi kiirendada, Amets tegi noormehele ettepaneku koostada väike toimik, kus ta saaks oma kogemusi väljendada et oleks lihtsam suhelda inimestega, kes on määratud teid intervjueerima. Nii võtsid nad ette Ametsa transkribeeritud vestluste jada.
Amets selgitab seda üks põhjusi, mis ajendasid teda muutma oma intervjuud Ibrahimaga raamatuks nad on empaatia, immigrantide vajaduss ning tema ja poisi vahel, keda ta soovis aidata, tekkinud lähedane sõprus. Kuid võib-olla kõige olulisem põhjus oli lause: "Ma olen Euroopas, aga ma ei tahtnud Euroopasse tulla".
Tänu temale sai Amets aru, et kõik ei taha Euroopa Liitu tulla ühesuguste tulevikunägemustega. Luuletaja mõistis, et kodust lahkumise põhjused on erinevad ja tema perekond. Ibrahima puhul see juhtmotiiv See oli tema armastatud väikevend.
Eriline suulisus
Amets mõistis Ibrahimat kuulates, et tema ideede ja anekdootide väljendamise viis oli väga eriline. Noormees oli varustatud kauni suulisusega, peaaegu poeetiline. Väga väheste sõnadega õnnestus tal luua tugevaid kujundeid, mis ei jätnud intervjueerijat kunagi ükskõikseks. Sel põhjusel Väike vend Sellel on nii markantne lüüriline keel.
„Istusin varem oma venna kõrval ja rääkisin temaga nagu praegu. Ta rääkis temaga suu ja silmadega, sest nii ei kuku sõnad välja. See on Ibrahima fraas, mis näitab teksti narratiivset kvaliteeti. See, kuidas poiss oma lugusid keerutab – ehkki karmid –, ei puudu kunagi ilust, mis omakorda näitab peategelase suurt vastupidavust.
Ibrahima Balde teekond
Ibrahima sündis ja kasvas üles Guinea Conakrys koos oma vanemate ja kolme õe-vennaga. Juba väga varakult unistasin saada mehaanikuks või veoautojuhiks., kauplemine, mis võimaldaks tal teenida piisavalt, et koju jääda ja oma pere eest hoolitseda. Tema isa suri varsti. Suureks saades jõudis noormees veoautosid juhtida. Hiljem, kui Ibrahima kodust ära oli, tema noorem vend võttis ette reisi Euroopasse, et oma elutingimusi parandada.
Siiski mõni aeg hiljem Ibrahima helistas Alhassane Liibüast. Pärast seda, kui läksin teda otsima, Ta sai teada, et tema väikevend jäi laevaõnnetuses kadunuks.
Olles mures oma heaolu pärast ja vastutades olla lastest vanim, Bucket alustas meeletuid Alhassane'i otsinguid. Erinevalt neist, kes lahkuvad oma kodudest teistel kontinentidel, et jõuda Euroopa Liitu, ei tahtnud Ibrahima lahkuda kodust, emast ega väikestest õdedest, vaid ta pidi kaitsma pere noorimat.
Väljakutse ellujäämiseks
Alates kodust lahkumise päevast pidi Ibrahima Balde järgima kummituslikku rada. Teadmata, kus Alhassane oli või kuidas teda leida, läbis selle loo peategelane Aafrika geograafia Guineast Malini. See teekond ei olnud kerge; ta pidi toimetulekuks sunnitöö kõrvalt üle saama raha- ja toetusepuudusest. Karm kõrb viis ta Jeeriasse, kust ta lahkus Liibüasse ja teistesse piirkondadesse.
Tema venna otsimine viis Ibrahimani kokku orjakaupmeeste, lapssisside, maffiate ja piirisõdurite, kes ikka veel röövivad möödujatelt kõike, mida nad saavad. Lisaks, Teda tabas väljapressimine ja ebainimlik väärkohtlemine. Rohkem kui kolm aastat hiljem õnnestus tal jõuda mahajäetud Hispaaniasse, kuid kaotamata lootust leida oma miñán, kes tänaseni pole taastunud.
Ibrahima Balde olevik
Ibrahima Balde ja Amets Arzallus
Praegu Ibrahima elab Madridis, kus ta õpib rohkem tundma veoautode mehaanikat ja õpib hispaania keelt. Ta raha kasutada õigused tema raamatule maksta oma õdede hariduse eest, lisaks arstiabi emale ja korterile, kus ta elab.
Mõned killud Hermanitost
-
«Päästepaat jäi meie kõrvale ja ulatas meile pika nööri. Kõigepealt läksid üles lapsed ja naised. Me kõik karjusime pöörde pärast ja tema karjus meile: "Rahune maha, rahune maha". Nii et ma lõõgastusin natuke. Minu kord tuli. Nad andsid mulle nööri, andsid vett ja teki. Jõin joogi ja hakkasin nutma nagu väike laps, siis tõusin püsti ja vaatasin ringi, et näha, kust nad tulevad. Nüüd ma tean, et meri pole koht, kus istuda.
-
“Kui vaim sinust lahkub, pole seda lihtne tagasi tuua. Selliseid inimesi on palju, olen näinud. Kadunud inimesed, inimesed, kes eelistavad surra, kuid elavad. Inimene ei suuda nii palju kannatusi taluda. Kui sa nii kannatad, jääd ka haigeks. Su pea jätab su toolile ja läheb minema. Inimesed kõnnivad sinust mööda ja ütlevad, et sa oled hull."