José Manuel Aparicio | Fotograafia: autori veebisait.
Jose Manuel Aparicio Ta on pärit Bilbaost ja on pühendunud toimetamine ja toimetuslik nõustamine toimetuse agentuuris Rubriik, mis on spetsialiseerunud raamatute isekirjastamisele, levitamisele ja reklaamimisele. Ta kirjutab ka ajalehele 20 minutit ajaloolise romaani ajaveebis XX sajandit. Ta vastutas veebisaidi eest maailmasõnad, mis töötas nagu kirjutamiskogukond ning oli ka pühendunud kõigi hispaaniakeelsete piirkondade autorite avaldamisele.
Ta oli Ramón Alcaraz García kirjandusliku töökoja õpilane ja talle väga meeldis ajalooline uurimine, eriti vähemtuntud perioodide ja sündmuste kohta, on ta kirjutanud lugusid ja kaks romaani, lipumehed, publicada et 2016, a Bellum Cantabricum, mis ilmus aastal 2020. Selles intervjuu Ta räägib meile nendest ja kogu oma karjäärist, kus ta on juba saavutanud mõningaid tunnustusi, lisaks oma projektidele ja muudele teemadele. Hindan väga teie aega ja minu teenimisele pühendunud lahkus.
José Manuel Aparicio — intervjuu
- lipumehed, IV rahvusvahelise ajaloolise romaani konkursi Ciudad de Úbeda võitja 2015. aastal ja Bellum Cantabricum, Edhasa ajalooliste narratiivide auhinna finalist 2020. aastal on teie avaldatud ajaloolise žanri romaanid. Kust see armastus tema vastu tuleb?
JOSÉ MANUEL APARICIO: Minu jaoks on alati kaks põhielementi, mis määrasid minu kalduvuse ajaloosse: perereisid monumentaalsetesse linnadesse, mis mulle lapsepõlves nii väga meeldisid, ja Rooma kino, tüüp Ben-Hur, mida nautisin ka koos oma vanemate ja õdede-vendadega. Need on kaks pealtnäha elementaarset fakti, mis avaldasid mulle suurt mõju.
- Kas saate tagasi pöörduda selle esimese raamatu juurde, mida lugesite? Ja esimene lugu, mille sa kirjutasid?
JMA: Ma mäletan hea sõnaga raamatuid Senda mida loeti EGB-s ja eriti hobuse oma Clavileño. Mis puudutab minu kirjutatud esimest lugu, siis väga hea küsimus. Tõde on see, et ma ei suuda seda meenutada. Võimalik, et lühiromaan teaduslikust missioonist Antarktikas, oma kahekümnendates eluaastates, kuid arvan, et enne seda oleksin ma mõne novelli ja koomiksiga pättanud. Ma pean neid otsima. Mind valdas just tohutu ärevus ja ma pean kahtlusest vabanema.
- Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
JMA: Ma jään siia Edgar Allan Poe y Jules Verne. Need avaldasid mulle teismelisena suurt mõju. Ja see, mis sinuga noorena juhtub, saadab sind igavesti.
- Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
JMA: Ma oleksin tahtnud kohtuda keiser Augustus, isik, kes lõpetas keiserliku projekti, mida tema vanaonu Julius Caesar ei suutnud lõpule viia. Mis puudutab tegelaskuju loomist, siis sobib ükskõik milline minu leiutatud. Muidu oleksin ta kohe raamatust välja löönud!
- Kas teil on kirjutamise või lugemise osas mõni eriline hobi või harjumus?
JMA: Tavaliselt kirjutan koos muusika, kuigi mitte alati. Kas ta on puhtaim kunst mis on olemas. Mootor, mis on võimeline mobiliseerima igat tüüpi emotsioone, mis on nii vajalikud nende loomiseks.
- Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
JMA: Peamiselt sisse minu kontor, võimalusel öösel.
- Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
JMA: Viimasel ajal olen hakanud maitsema düstoopiad. Samuti mitteilukirjanduslikud lood Need kuuluvad minu lemmikute hulka. Isiklikud kogemused ja muu selline, nende didaktilise iseloomu tõttu. Ja aeg-ajalt panen proovi rinna ja selja vahele.
- Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
JMA: Ma loen Vanglatest, hooradest ja relvadest, autor Manuel Avilés; ja 1984, autor George Orwell. Ja mina olen kirjutas ajaloolise romaani, mille tegevus toimub Rooma Saksamaal XNUMX. sajandist pKr. c.
- Milline on teie arvates kirjastusstseen?
JMA: Ei hea ega halb ega ka vastupidi. Seda on toimetatud palju ja väga erineva kvaliteediga. Arvan, et tellimuse piires on hea, kui on vaheldusrikkust. Teine asi on see, kui see müüb palju. Põhimõtteliselt, Hispaania pole suure lugemismassiga riik, seega on raske leida palju autoreid suurte müüginumbritega. Igatahes räägivad kõik loo nii, nagu läheb. Kui müüte ohtralt, on väljavaated head; Kui müüte vähe, siis churro.
- Kuidas võtate meie kogetavat kultuurilist ja sotsiaalset hetke?
JMA: Ma arvan, et kultuurile juurdepääsuvõimalusi on rohkem kui kunagi varem. Seni hästi. Elame aga ühiskonnas, kus kiirus läheb aina suuremaks ja seetõttu tuleb kultuuriisu rahuldada kergesti tarbitavad tooted. Kui me võtame selle kirjanduse maailma, siis on palju lihtsa stiiliga romaane, mis on mõeldud just selle kiirustava tarbimise rahuldamiseks. Enam pole aega peatuda ja rõõmustada. Tundub, et samal ajal, kui liigume oma kultuurikäsitluses edasi, läheme me tagasi.. Võta-ja-märga paradoks.