Fotograafia: José Hierro. ABC. c) Clara Amat.
Madrileenlase juurde Jose Hierro Seda peetakse üks suuremaid kaasaegseid luuletajaid Hispaaniakeelne ja täna möödub 19 aastat sellest, kui ta meie hulgast lahkus. Ka järgmisel aastal täitub sada aastat tema sünnist. Ta kuulus nn "poolsajandi põlvkonda" ning tema looming sisaldab sotsiaalseid ja pühendunud teemasid inimesega, aja kulgemise ja mäluga. New Yorgi märkmik y Joy on tema kaks kõige olulisemat väljaannet. Ta võitis ka mõned prestiižsemad auhinnad, nagu riiklik kirjandusauhind, 1957. aasta kriitikute auhind, Astuuria printsi auhind või Cervantes. Käib see luuletuste valik tema mälestuseks.
José Hierro – Luuletused
Tippkohtumine
Kindel, mu jalge all, tõsi ja kindel,
kivist ja muusikast on mul sina;
mitte nagu siis, kui iga hetk
sa ärkasid mu unenäost.
Nüüd saan puudutada su õrnaid künkaid,
teie vete värske roheline.
Nüüd oleme jälle näost näkku
nagu kaks vana kamraadi.
Uus laul uute pillidega.
Sa laulad, paned mind magama ja hoiad mind.
Sa muudad mu minevikust igaviku.
Ja siis võtab aeg end alasti.
Laulge teile, avage vangla, kus ootate
nii palju kogunenud kirge!
Ja vaadake, kuidas meie vana pilt kaob
vee poolt kaasa viidud.
Kindel, mu jalge all, tõsi ja kindel,
kivist ja muusikast on mul sina.
Issand, issand, issand: kõik sama.
Aga mida sa minu ajaga teinud oled?
Sisemine rõõm
Ma tunnen seda endas, kuigi see peidab. Märg
minu tumedad sisemised viisid.
Kes teab, kui palju maagilisi kuulujutte
süngel südamel ta lahkub.
Mõnikord tõuseb minu sees selle punane kuu
või asetage mind kummalistele lilledele.
Nad ütlevad, et ta on surnud, tema rohelusest
mu elupuu on maha võetud.
Ma tean, et ta pole surnud, sest ma elan. Ma võtan,
peidetud kuningriigis, kus ta end peidab,
tema tõelise käe kõrv.
Nad ütlevad, et ma olen surnud ja ma ei sure.
kas see võib nii olla, ütle mulle, kus
kas ta võiks valitseda, kui ma suren?
Magav hing
Heitsin palkide vahele murule pikali
see leht lehe haaval paljastasid nad oma ilu.
Lasen hingel unistada:
Ärkaksin kevadel uuesti.
Maailm sünnib uuesti, uuesti
sa oled sündinud, hing (sa olid surnud).
Ma ei tea, mis selle ajaga juhtunud on:
sa magasid, lootes olla igavene.
Ja nii palju, kui kõrge muusika sulle laulab
pilvedest ja nii palju, kui nad sind armastavad
selgitage olenditele, miks nad esile kutsuvad
see must ja külm aeg, isegi kui teeskled
tee oma elu nii palju laiali
(see oli elu ja sa magasid), sa ei jõua enam
et saavutada oma rõõmu täius:
sa magasid, kui kõik oli ärkvel.
Meie maa, meie elu, meie aeg...
(Mu hing, kes käskis sul magada!)
Vaenlane
Ta vaatab meile otsa. See jälitab meid. Sees
sinust, minu sees, vaatab meile otsa. Kisendama
ilma hääleta, täis süda. Tema leek
see on ägedalt meie pimedas keskuses.
Elage meis. Ta tahab meile haiget teha. ma sisenen
sinu sees. Ulgub, möirgab, möirgab.
Ma põgenen ja selle must vari kallab,
kogu öö, mis tuleb meiega kohtuma.
Ja see kasvab peatumata. Viib meid minema
nagu oktoobri tuulehelbed. Bush
rohkem kui unustus. Põletada söega
kustumatu. Lahku laastatud
unistuste päevad. Õnnetu
need, kes avavad talle meie südamed.
Nagu roos: mitte kunagi ...
Nagu roos: mitte kunagi
üks mõte hägusas sind.
Elu pole sinu jaoks
mis sünnib seestpoolt.
Ilu, mis sul on
omal ajal eilne päev.
Seda just sinu välimuses
teie saladus on hoitud.
Minevik ei anna sulle
selle kummitav mõistatus.
Mälestused ei varjuta sind
sinu unistuste kristall.
Kuidas saab ilus olla
lill, millel on mälestused.
Käsi on see, mis mäletab...
Käsi on see, mis mäletab
Reisimine läbi aastate
voolab olevikku
alati meeles.
Ta osutab närviliselt
mis elas unustatud.
mälu käsi,
teda alati päästma.
Kummituslikud pildid
need tahkuvad,
nad räägivad edasi, kes nad olid,
miks nad tagasi tulid.
Miks nad olid unes liha,
puhas nostalgiline värk.
Käsi päästab neid
tema maagilisest limbost.
Õhtuvalgus
Mind teeb kurvaks mõelda, et ühel päeval tahan seda ruumi uuesti näha,
naasta sellesse hetke.
Mind teeb kurvaks unes tiibade murdmisest
vastu seinu, mis kerkivad ja takistavad tal mind enam leida.
Need õitsevad oksad, mis tuikavad ja murduvad rõõmsalt
õhu rahulik välimus,
need lained, mis niisutavad mu jalgu krõmpsuvast ilust,
poiss, kes hoiab õhtuvalgust laubal,
see valge taskurätik võib-olla mõne käest kukkunud,
kui nad enam ei oodanud, et armastuse suudlus neid puudutaks ...
Mind teeb kurvaks neid asju vaadata, neid asju tahta, neid asju hoida.
Mind teeb kurvaks unistan, et ma otsin neid uuesti, otsin mind uuesti,
asustades veel ühe sellise õhtupooliku okstega, mida ma oma hinges hoian,
õppides endas, et unenägu ei saa enam unes näha.
Allikas: Madal hääl