Fotograafia: Claudio Rodríguez. Cervantese virtuaalne.
Claudio Rodriguez, luuletaja Zamorast, suri Madridis Sellisel päeval nagu täna 1999. aastal, kui ta töötas oma viimase raamatu kallal. See on üks valik mõned neist luuletused seda meenutada või avastada.
Claudio Rodriguez
Kraad Romantiline filoloogiaoli hispaania keele lugeja Ungari ülikoolides Nottingham ja Cambridge, mis võimaldas tal juba inglise romantikutega kohtuda Dylan Thomase, oluline mõju tema luuletaja koolitusele. Võitis mitu Auhinnad oma karjääris Adonai, rahvuskirjandus, Rahvusluule o el Tähtede prints Astuuria. Ta oli ka Hispaania kuningliku keeleakadeemia liige.
Luuletused
Kingitus purjuspäi
Selgus tuleb alati taevast;
see on kingitus: seda ei leita muu hulgas
kuid kaugel ja hõivab neid
teha sellest oma elu ja töö.
Nii koidab päev; nii et öö
sulgeb oma varjude suure kambri.
Ja see on kingitus. Kes muudab vähem loodud
kunagi olenditele? Milline kõrge võlv
kas ta sisaldab neid oma armastuses? Kui see juba saabub
ja see on veel vara, see on juba ümber
teie lendude viisi
ja kangastelgedel, eemaldub ja on endiselt kaugel,
miski pole nii selge kui teie impulsid!
Oh selgus janune omamoodi
teema pimestada
põletades ennast oma tööd tehes.
Nagu mina, nagu kõik, mida ootate.
Kui olete võtnud kogu valguse,
Kuidas ma koidikust midagi oodata saan?
Ja veel - see on kingitus - mu suu
oota ja mu hing ootab ja sina ootad mind,
purjus tagaajamine, üksildane selgus
surelik kui sirpide embus,
aga kallistan lõpuni, mis kunagi alt ei vea.
See aine valgustus ...
See aine valgustus,
tema kombe ja harmooniaga,
küpseva päikesega,
minu pulsi rahuliku puudutusega,
kui õhk läheb sügavale
minu käte puudutuse ärevuses
see mängib kahtlusteta,
teadmisrõõmuga,
see sein ilma pragudeta,
ja paha uks,
pole kunagi suletud,
kui noorus lahkub ja koos sellega valgus,
päästa mu võlg.
Uus päev
Pärast nii palju päevi ilma tee ja koduta
ja ilma valuta isegi ja kellad üksi
ja tume tuul nagu mälu oma
täna saabub.
Kui eile oli hingeõhk saladus
ja kuiv välimus, vaiguta
Ma otsisin lõplikku sära
tuleb nii õrn ja nii lihtne,
nii rahulik uus pärm
täna hommikul…
See on selguse üllatus
mõtiskluse süütus,
saladus, mis avaneb vormimise ja hämmastusega
esimene lumi ja esimene vihm
sarapuupähkli ja oliivipuu pesemine
juba väga mere lähedal.
Nähtamatu vaikus. Puhub tuuleke
meloodia, mida ma enam ei oodanud.
See on rõõmu valgustus
vaikusega, millel pole aega.
Tõsine rõõm üksindusest.
Ja ärge vaadake merd, sest see teab kõike
kui saabub aeg
kuhu mõte kunagi ei ulatu
aga jah, hingemeri,
aga jah, see õhuhetk minu käte vahel,
sellest rahust, mis mind ootab
kui saabub aeg
- kaks tundi enne südaööd-
kolmandast tursast, mis on minu.
Tuul
Las tuul läheb mu kehast läbi
ja süüdata. Lõunatuul, soolalahus,
väga päikseline ja väga värskelt pestud
intiimsusest ja lunastusest ning
kannatamatus. Tule sisse, tule mu tulle
minu jaoks nii avatud
pole kunagi teada: selgus.
See kõlab janu jahu järele,
Juunikuu tuul, nii intensiivne ja vaba
et hingamine, see on nüüd soov
päästa mind. Tule
minu teadmised, läbi
teie tropist pimestatud nii palju ainet
Armu.
Kui sügavalt te mind ründate ja õpetate
elada, unustada,
sina, oma selge muusikaga.
Ja kuidas sa mu elu üles tõstad
väga vaikselt
väga vara ja armastavalt
selle helge ja tõelise uksega
see avab mulle seerumi
sest sinuga pole see kunagi ükskõik
et miski varjab mu hinge.