Osa maailmast peab Aafrikat kohaks, kus valitsevad värvid, sulandumine ja loodus, aga ka vaesus, prügi ja teadmatus, mis tuleneb koloniseerimisest, mis on aastaid kulutanud ainulaadse potentsiaaliga kogukondade lootusi. Neid ja muid küsimusi käsitletakse kultuurivaldkonnast, täpsemalt läbi Keenia kirjandus, luule ja teater raamatus Dekoloniseeri meel, alates Ngũgĩ wa Thiong'ost, üks maailma suurima mandri suuremaid mõtlejaid ja autoreid.
Mõistuse dekoloniseerimine: Aafrika probleemi juure paljastamine
Mõistuse dekoloniseerimine võib olla üks järgmistest parimad Aafrika probleeme käsitlevad raamatud, mida saate lugeda, osaliselt seetõttu, et see käsitleb konflikti algusest peale, tuginedes kunstile ja haridusele kui kahele väärtuspõimikule, mis on põimunud ja samal ajal purustatud imperialismist, mille jäänuseid hoiavad endiselt vangis mitte ainult Aafrika, vaid ka Aafrika rahvad. Aasia või Euroopa. Ladina-Ameerika, mille elanikke autor nimetab "maailma hukkamõistetuks". Kuid läheme osade kaupa.
Dekoloniseerida mõistus on essee, mis ühendab Ngũgĩ wa Thiong'o nelja ajavahemikus 1981–1985 läbi viidud loengutKeenias asuva Gikuyu rahva akadeemik, enam kui kahekümne viie aasta jooksul välismaale pagendatud, kuna ta julges vaidlustada raamatu põhiteema kultuuri neokolonialismi.
Imperialism Aafrikas XNUMX. sajandilInglise, prantsuse, saksa või portugali keel oli trend, mis mitte ainult ei omaks aafriklaste maid, vaid sundis neid ka häbiga oma kultuuri poole vaatama ja keskenduma oma huvidele lääne kultuuri poole püüdlemisel sellele, kuhu nad kunagi ei pääse . Muidugi oli selles uues visioonis Aafrika kirjandus totaalselt välja jäetud (selle näiteks oli 1962. aastal Ugandas peetud Aafrika ingliskeelsete kirjanike kongress, kuhu Tansaania luuletaja Shabaan Robert, üks Aafrika universaalsemaid , teda ei kutsutud seetõttu, et ta avaldas kogu oma töö suahiili keeles). Mõistuse dekoloniseerimisel käsitleb Thiong'o seda ja teisi fakte, mis tulenevad nii imperialismist kui ka neokolonialismist, mis on Aafrika praegune peamine probleem.
Aafrika on paljude rahvaste, etniliste rühmade ja keelte manner, millel on ainulaadne oratoorium ja luule. Sel põhjusel oli lääne Aafrikale allutatud kultuurilise kolonialismi üks esimesi meetmeid mõjutada oma uusi põlvkondi, asendades nende keel inglise keelega või rakendades haridussüsteemi, milles Aafrika lugusid asendasid Shakespeare'i või TSEllioti näidendid, raamatute jaoks, milles Euroopa eksootiline nägemus kolmandast maailmast oli metsiku ja tsiviliseerimata inimese paik. See aafriklaste "peapesu" on olnud Aafrika elanike jaoks suur probleem Thiong'o sõnul, kes ammu enne pagulust kirjutas näidendi, milles sellist probleemi analüüsiti ja kelle edu elanikkonna seas piisavalt põhjust vanglasse sattumiseks.
Thiong'o: Gikuyu kui relv
Thiong'o sündis 1938. aastal Limurus (Keenia), olles otsene tunnistaja Mau Mau mäss oma riigi iseseisvuse eest, mis saavutati aastal 1963. Samal ajal ja tänu headele hinnetele õnnestus tal akadeemikuna pääseda sinna imperialistlikku eliitklassi, kes tegi (ja teeb ka praegu) kõige olulisemad otsused riik, positsioon, mis võimaldas tal tegutseda vähemuskeelte ja -kultuuride kaitseks. Thiong'o romaanide hulgast leiame Aastate vaheline jõgi (1965), Nisutera (1967) või hiljuti The Raven Witcher (2006). Tema töö nurgakiviks oleks aga 1977. aastal Kamiriitu kogukonna kultuuri- ja hariduskeskuses etendunud näidendi Ngaahika Ndeenda kirjutamine ja seetõttu viidi aasta hiljem Thiong'o vanglasse. Seal kirjutas ta oma esimese gikuyu teose Caitaani Mutharabaini tualettpaberi rullile, mis oli piisavalt paks, imperialistlik "detail", mis pani kohalikke vange kannatama ka siis, kui nad vannituppa läksid. Pärast vanglast vabanemist kolis Thiong'o koos perega Ameerika Ühendriikidesse, kust autor on jätkanud oma asja kaitsmist.
Mõistuse dekoloniseerimine on autori kõige selgem raamat Aafrika probleemide kohta. Tegelikult tsiteerin selle raevukalt praeguse olemuse tõestuseks sõnasõnaliselt mõningaid raamatu tsitaate:
Kultuuri ajaloolise järjepidevuse uurimine: miks see ei võiks olla Aafrika oma? Miks ei võiks Aafrika kirjandus olla keskmes, et saaksime ülejäänud kultuure sellega seoses arvestada?
Sellest tegevuskutsest tuleneb Thiong'o sõnul omakorda peamine Aafrika probleem:
Neokoloniaalne riik on Aafrika edusammude ja arengu eitamine. Imperialismi ja neokolonialismi lüüasaamine ning seetõttu looduslike ja inimressursside ning kõigi rahva tootlike jõudude vabastamine oleks Aafrika autentsete edusammude ja arengu algus.
Päevad enne valmis raamatu alustamist lugu Cabo Verdes aset leidnud neokolonialismi kohta, mida on rohkem kui mõjutanud sõnad Thiong'o.
Mees, kes riskis oma eluga, et muuta keel ja sellest tulenev kultuur parimaks relvaks, püüdes saavutada rahu, Aafrika rahvaste võrdsust rõhuva maailma suhtes.
Ainus, mida ma ümber lükata saan, on teie avalause: prügikast ja teadmatus? Ma arvan, et nende sõnade all on terve mandri määratlemine liiga riskantne. Tagastan küsimuse: mida näete Euroopa poole vaadates? Puhtus ja kultuur? Oletate, et Aafrikas pole ühtegi kultuuri ilma argumentideta, mis seda toetaksid ja kehtiksid, säilitades selle metsiku kuvandi, lihtsalt sellepärast, et selle kultuur erineb teie omast ja selles peitubki probleem.
Teete vea, kui lähtute asjaolust, et teie sotsiaalsed ja / või kultuuritingimused on universaalsed reeglid ja et kõik, mis on sellest kaanonist erinev või väljaspool, on negatiivne.
Millised on teie viited? Kas artikli avamiseks (mis on üldiselt väga hea) on tingimata vaja anda see Aafrika kuvand?
Vabandust, kui ma tundun agressiivne.