Fotograafia: Juan Torres Zalba, Facebooki leht.
Juan Torres Zalba on pärit Pamplonast ja töötab kui vandeadvokaat, kuid vabal ajal pühendub ajaloolisele žanrikirjandusele. Pärast postitamist Pompelo. Abisunhari unistus, eelmisel aastal esitletud Esimene senaator Roomast. Suur aitäh teile pühendatud aja ja lahkuse eest intervjuu, kus ta räägib temast ja mitmest muust teemast.
- ACTUALIDAD LITERATURA: Teie viimane romaan kannab pealkirja Esimene senaator Roomast. Mida sa sellest meile räägid ja kust see idee tuli?
JUAN TORRES ZALBA: Romaan jutustab sündmusi, mis leidsid aset vabariiklikus Roomas aastatel 152–146 eKr, ajal, mil toimus väga oluline sündmus, Kolmandast Puunia sõjast ning Kartaago lõplikust hõivamisest ja hävitamisest.
See on teose põhilõng, mille kaudu saame vahetult tunda hetke suuri ajaloolisi tegelasi (Scipio Emiliano, vana Cato, Cornelia, kes on vendade Graco ema jne). Kaheksasajal leheküljel kõige olulisemad lahingud, sõjakäigud Aafrikas ja Hispaanias, Rooma ja Kartaago poliitilised asjad, pidustused, kombed, igapäevaelu ja palju muud.
Pärast esimest romaani, mis oli seotud minu linna, Pamplona, Rooma asutamisega, tahtsin ma seista silmitsi suurema ja ambitsioonikama narratiiviga, "Ajalugu suurte tähtedega" ja seekord, kui Rooma Vabariik, olin kirglik selle tegelaste vastu. , kõik need on esmaklassilised, selle eepiline ja poliitiline mõõde, eelmäng vendade Graco revolutsioonile. Ja nii tasapisi tekkiski romaani idee, mis mulle dokumentatsiooni edenedes aina rohkem meeldis. Vaid Rooma vägede viimane rünnak Kartaagole ja selle poliitilise olukorra saavutamine on väärt. See oli tohutu linn hirmutava müürisüsteemiga ja tohutu elanikkonnaga, mis oli kõigeks valmis. Kuid roomlased sisenesid. See, mis seal juhtus, pidi olema kohutav.
- AL: Kas saate naasta selle esimese raamatu juurde, mida lugesite? Ja esimene lugu, mille kirjutasite?
JTZ: Tõde on see, et ma ei mäleta, mis oli esimene raamat, mida lugesin. Ma ütleksin, et üks viiest. Mu õel olid need kõik olemas ja ma armastasin neid.
Natuke vanem, vähe, mulle meeldib eriliselt üks Edeta mägi, lasteromaan teisest Puunia sõjast. Võimalik, et see märkis minus midagi, soovi või kirge ajaloo ja ajaloo elamise vastu.
Küll aga mäletan väga hästi (ja ka mu isa) esimest lugu, mille kirjutasin. See oli "The Five" narratiivide imitatsioon, väga lühike, kuid kirjutatud minu algatusel. Ja tõsi on see, et täna lugedes tundub mulle, et see pole sugugi halb (öeldi naeratades).
- AL: Ja see peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigist ajastutest.
JTZ: Mulle väga meeldivad kaaluromaanid ja mitte piltlikult öeldes, vaid nende mahu tõttu. Posteguillo meeldib mulle muidugi, aga eriti Colleen Mccullough, kes on ennekuulmatu. Tema romaanid Vana-Roomast on muljetavaldavad. Gore Vidali looming jättis mulle samuti oma jälje.
Ja kui jätta ajalooline romaan, siis olen kirglik "Sõrmuste isandast". See on üks väheseid teoseid, mida olen rohkem kui korra lugenud (ma ei ole korduvlugeja).
- AL: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
JTZ: Mulle oleks meeldinud paljudega kohtuda ja neid Roomas ringi jalutamas näha, nagu Cato, Scipio Emiliano, Cornelia, Appius Claudius Pulcro, Tiberius ja Gaius Sempronius Graco, Sertorio, Pompeius Suur ... ja mul on õnn, et mul on need juba loonud. Mul on teistest puudust, aga aeg-ajalt.
- AL: Kas teil on kirjutamise või lugemise osas erilisi harjumusi või harjumusi?
JTZ: Tõde on, ei. Olen selle küsimuse peale mõnda aega mõelnud, aga näen, et mul pole hobisid ega harjumusi. Kirjutan millal ja kuidas saan (rohkem öösiti kui päeval), aga ei midagi erilist öelda peale selle, et vajan palju vaikust. Minu kodus õpetatakse juba ette, et kirjutades on parem mitte mulle otsa vaadata (ma liialdan natuke).
- AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
JTZ: Vau, ma olen sellele juba vastanud. Minu lemmikaeg on öö (olen väga öökull) ja mis puudutab kohta, siis vahel vahetan seda vahel, vahel magamistoas, teised köögilaual, kolmandad toas, mis toimib kontorina ... vastavalt mulle anda ja kuidas ma end kõige mugavamalt tunnen.
- AL: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
JTZ: Žanr, mis mulle maapealselt meeldib, on ajalooline romaan. Väljaspool seda tõmbab mind ka fantaasiažanr, aga nagu öeldakse, kits tõmbab mäge.
- AL: Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
JTZ: Praegu olen ma sukeldunud Rooma esimese senaatori jätkusse. Lugemine lugemisrõõmuks, mul pole praegu aega. Minu töö nõuab juba praegu palju pühendumist ja ruumi, mis mul on, on kirjutada. Suvel tegin pausi El Conquistadoriga, autor José Luis Corral.
- AL: Milline on teie arvates kirjastusstseen?
JTZ: Usun, et seda pole nii paber- kui ka digitaalsel kujul nii palju kirjutatud ja avaldatud kui kunagi varem. Tõsi, algajatel autoritel on kirjastuse juurde pääsemine ja ka müümine tõeliselt keeruline, kuna konkurents ja kvaliteet on väga kõrge. Minu puhul on mul tohutult vedanud, et mul on kirjastus, kes minu eest väga hoolitseb (Raamatute sfäär). Samuti näen, et on palju kirjandusblogisid (nagu see), lugemisgruppe, tuhandete liikmetega sotsiaalvõrgustike gruppe jne, mis lisaks väga teretulnud nähtavuse andmisele näitavad, et huvi selle lugemise vastu on täielik. kihisemine.
Teine asi on piraatluse tekitatav kahju, mis näib olevat lokkav. Romaani või mis tahes kirjandusteose loomise vaev on tohutu ja on väga masendav vaadata, kuidas piraatraamatud ringlevad.
Ülejäänud osas oleme hiljuti näinud, kuidas suured kirjastajad kirjutavad autoreid alla, mis näitab, et kirjastusmaailm liigub, et see on väga elav.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
JTZ: Minu puhul pole mul tööst puudust olnud (pigem vastupidi) ega ka valusaid kogemusi, seega arvan, et mul pole põhjust kurta. Sellegipoolest on tõsi, et nagu kõigil teistel, on ka minul suur soov taastada eelmine elu, selle rõõm, lõbutseda, reisida või olla kartmatult pere ja sõpradega koos. Igatahes ma ei usu, et tulevaste lugude jaoks midagi positiivset saan. See on olnud pikk ja raske aeg, mis on parem maha jätta.