Stephen King, tema metallikirjand ja teoste intertekstuaalsus.

Paljud inimesed teavad Stephen King kui terrori meister, või mõni muu toreda hüüdnimi, mis on seotud sellise jutuga. Kuid mitte kõik ei tea seda Maine'i autori romaanid on palju rohkem, kui näivad. Kui hakatakse tema loomingut lugema ja uurima, mõistetakse peeneid ja keerukaid seoseid, mis eksisteerivad mõnede pealkirjade ja teiste vahel, lisaks kõigile neile hetkedele, kus ta suurema või väiksema eduga lõhub neljanda seina.

Kingi kohta võib palju öelda, kuid keegi ei eita, et kutt on karismaatiline ja ambitsioonikas. Ta poleks jõudnud sinna, kus ta on, kui poleks olnud. Mis puudutab tema loomingu kunstilist väärtust, siis ma eelistan seda teemat mitte arutada või vähemalt mitte selles artiklis. Piisab, kui öelda, et kuigi ma pean tema raamatuid kõrgelt lugu, tunnistan, et need pole täiuslikud ning neil on oma valgused ja varjud. Seega keskendume metaliteraarne tegelane ja tema romaanide intertekstuaalsus.

Metaliterature

"" Neid lugusid nimetatakse "muinasjuttudeks", "sosistas Roland.

"Aha," vastas Eddie.

"Kuid selles haldjas pole ühtegi haldjat."

"Ei," tunnistas Eddie. See on pigem kategooria. Meie maailmas on salapära ja põnevust, ulmet, läänt, haldjaid ... Tead?

"Jah," vastas Roland. Kas teie maailma inimesed eelistavad lugusid ükshaaval maitsta? Et nad ei segune teiste maitsega maitsega?

"Pigem jah," ütles Susannah.

"Kas sulle ei meeldi refriku?" Küsis Roland.

"Mõnikord õhtusöögiks," vastas Eddie, "kuid meelelahutuse osas kipume piirduma ainult ühe maitsega ega lase ühel taldrikul teistega seguneda." Kuigi nii seletades kõlab see natuke igavalt. "

Stephen King, "Pime torn V: Calla hundid".

Kõigepealt tuleks määratleda, mida see tähendab metallikiri. Lihtsate sõnadega ja liiga tehniliseks muutumata on kasutada kirjandusest rääkimiseks oma kirjandust. Nende ridade tsitaat on ehe näide, kus Kingi tegelased ise arutavad erinevaid kirjandusžanre ja nende pastichide valmistamise asjakohasust või mitte.

Need metafiktsiooni lõigud pole juhuslikud, vaid lahutamatu osa Stephen Kingi kirjandusmaailmast. Autor kasutab neid korduvalt kirjaniku elukutse, loomeprotsessi ja narratiivi kui kunstilise väljenduse vormi ainulaadsete omaduste kajastamiseks. Nii palju, et isegi romaanikirjanik ise saab oma raamatute tegelaseksja ilmub mitu korda "jumalana", kes sünnitab teisi maailmu seda teadmata. Midagi, mida mitte kõik tema tegelased eriti hästi ei võta, tundes end nagu nukud käes.

Intertekstuaalsus

Lisaks intertekstuaalsus on kriitiku ja kirjaniku sõnadega Gerard genette, «Kahe või enama teksti koosolemise suhe, see tähendab eideetiliselt ja sageli, nagu ühe teksti tegelik olemasolu teises. » See võib juhtuda mitmel viisil, kuid praegusel juhul räägime sellest, kui King loob suhteid või tsiteerib oma raamatus isegi mõnda teist oma teost.

See on juhtum aastal Pime torn, sammas, mis paneb paika kirjaniku kunstilise lavastuse. Iga Stephen Kingi raamat on ühel või teisel viisil seotud selle eepilise saagagakas temaatiliselt, levinud stsenaariumitega jne. Näiteks isa Donald aus Callahan (alkoholiprobleemidega preester ja Kingi teise romaani peategelane, Salemi partii müsteerium, vampiiriteemaline teos), ilmub teisejärgulisena, süžeel märkimisväärse kaaluga, viimase kolme köite Pime torn.

See on vaid üks väga markantne näide, kuid võiksime tuua palju teisi: viiteid antagonistile See (see), ruumi 217 Kuma, mida Randall lipp (nimetatakse ka mees mustas) peategelase peavaenlane Pime torn, ole must käsi valdava enamuse kohutavate Stephen Kingi lugude taga. Juhtumeid on lugematu arv ja nad ootavad ainult, kui nõtke lugeja neid avastab.