Frederick Schiller ja Arthur Rimbaud. Luuletused nende sünnipäevadeks

El 10 de noviembre de 1759 sündis Marbachis (Saksamaa) Frederick Schiller. Ja samal päeval, kuid Charleville'is (Prantsusmaa) ja casi sajand hiljemaastal 1854 tegi Arthur Rimbaud. Neist kaheks sai universaalse kuulsusega luuletajadKuigi nende trajektoorid ja elu olid väga erinevad, oli prantslase oma intensiivsem ja liiga lühike. Täna mäletan nende numbreid nende vastavatel sünnipäevadel koos paar tema valitud luuletust. 

Frederick Schiller

Schiller oli dramaturg ja filosoof kui ka luuletaja. Sündinud Marbach aastal 1759 õppis ta meditsiin Stuttgardis, kuid tema tõeline kutsumus oli alati kirjanduse poole. Selle algus oli teater, kuna pärast sõjaväeteenistust kirjutas ta oma esimese töö tabelite jaoks, mida lugemine mõjutas Shakespeare ja Rousseau. Sealt edasi pühendus ta poeetilisele kompositsioonile.

Ta elas mitmes Saksamaa linnas ja sõlmis sõpruse nimedega nagu Goethe. Ta teostas ka Ajaloo õppetool Jena ülikoolis kuni aastani 1799. Tema töö hõlmab selliseid pealkirju nagu Teater kui moraalne institutsioonEssee inimese loomaliku ja vaimse olemuse suhetest, Armu ja väärikust o Traagiline kunstTa suri Weimaris 1805. aastal.

Need on kaks tema valitud luuletust:

Laura ekstaas

Laura, kui su välimus on hell
uputa leegitsev kiir minu omasse
minu õnnelik vaim uue eluga,
puhkes edasi
mai päikese valguses libe.
Ja kui teie rahulikes silmades vaatan ennast
ilma varjudeta ja loorita,
ekstaatiline hingetõmme
taeva aurad.

Kui heli aktsent
su huul õhus annab ohates
ja armas harmoonia
kuldsetest tähtedest;
Kuulen koori inglite käest,
ja neelas mu hinge
läbipaistvas armastuses on ta ekstaasis.

Kui harmoonilises tantsus
su jalg libiseb nagu arg laine,
salapärasele armuväele
Jälgin tiibade klappi;
puu liigutab oma oksi sinu taga
nagu kuulnuks lüüra Orpheuselt,
ja minu istutab maa, kuhu astume
peadpööritavad pöörded.

Kui teie silmade puhas sära
armastav tuli süttib,
peksid kõvaks marmoriks
see annab ja kuivale elutähtsale pagasiruumile, mida ta kutsub.
Kui palju naudingut fantaasia unistas
juba kohalolijad mõtisklevad selle üle ja on kindlad,
kui ma sinu silmist lugesin, mu Laura!

Surematu meenutamine

Ütle mulle sõber, selle põletamise põhjus
puhas, surematu igatsus, mis on minus:
peatage mind igavesti oma huule juurde,
ja sukeldu oma olemisse ja meeldivasse atmosfääri
saada oma laitmatult hingelt.

Möödunud ajal, teistsugusel ajal
Kas meie olemasolu ei olnud üksik olend?
Kas väljasurnud planeedi fookus
kinkis pesa meie armastusele selle ümbruses
päevil, mida nägime igaveseks põgenema?

… Kas ma meeldin teile ka? Jah, sa oled tundnud
rinnus magus südamelöök
millega kirg oma tulekahjust teatab:
armastagem üksteist ja varsti lend
tõstame selle taeva õnnelikult üles
et oleme jälle Jumala sarnased.

Arthur Rimbaud

Ta sündis aastal Charleville en 1854 ja lapsepõlvest alates näitas ta a kirjanduse suur anne. Pariisis käis ta väga noorena ja seal sõbraks saanud selle aja olulised luuletajad, eriti koos Paul verlaine. Temaga koos hoidis ta a skandaalne ja tormiline armusuhe mis lõppes kaks aastat hiljem nende kahe vahel tekkinud tõsiste vaidluste tõttu. See oli sel ajal ilmuvad nende esimesed väljaanded kui Purjus laev  o Hooaeg põrgus.

Tema tööd tähistab sümboolika ja sellel on ka sügav mõju Charles Baudelaire'i. Tema huvi okultism või religioon. Kuid tema kirglik elu sundis teda luuletama mõneks ajaks, mida ta varem kasutas reisida mööda Euroopat. Ta tegeles kaubandusega ka Põhja-Aafrikas. Prantsuse pealinna naastes oli tema töö juba avaldatud Valgustid. Ta suri ka 1891. aasta novembris.

Kas te ei kujuta ette ...

Kas te ei kujuta ette, miks ma armastusest suren?
Lill ütleb mulle: Tere! Tere hommikust, lind.
Kevad on kätte jõudnud, ingli magusus.
Kas te ei oska arvata, miks ma joomisest keedan!
Minu võrevoodi armas ingel, vanaema ingel,
Kas te ei oska arvata, et ma linnuks muutun
et mu lüüra lööb ja tiivad peksavad
nagu pääsuke?

Ofelia

  I
Tähti hällivates sügavates vetes
Valge ja avameelne, Ophelia hõljub nagu suur liilia,
hõljub nii aeglaselt, looridele toetudes ...
kui nad kauges metsas surnuks mängivad.

Kahvatust Opheliast on möödas tuhandeid aastaid
pass, valge kummitus läbi suure musta jõe;
enam kui tuhat aastat selle pehmest hullusest
nuriseb see oma öösel.

Tuul nagu korolla paitab tema rindu
ja avaneb hällina, selle sinine puri;
värisevad pajud hüüavad vastu tema õlgu
ja unes otsaesise järgi voldib kellatorn kokku.

Lokkis vesiroosid ohkavad tema kõrval,
samal ajal kui ta ärkab, magavas lepas,
pesa, millest tekib minimaalne värisemine ...
ja salapärasest taevast langeb kuldne laul.

 II

Oh kurb Ophelia, ilus nagu lumi,
lapsena surnud, jõe ääres kantud!
Ja just see, et Norrast langevad külmad tuuled
sünge vabadus oli teile sosistatud.

Ja see on see salapärane hingetõmme, mis mannaga vehkides
teie ülekantud mõtetes pani ta kummalisi hääli;
ja see on see, et teie süda kuulas nutulaulu
loodusest - need on puudest ja öödest.

Ja see on see, et mere hääl, nagu tohutu ahhetus
murdis lapsena su õrna ja helluse südame;
ja see on see, et ühel aprillikuu päeval oli ilus kahvatu imik,
vilets hull, teie jalge ees ta istus.

Taevas, armastus, vabadus: milline unistus, oh vaene Loca!
Sulasid temasse nagu tules lumi;
teie tohutud nägemused summutasid teie sõna.
-Ja kohutav Lõpmatus peletas su sinise silma.

   III

Ja luuletaja ütleb meile seda tähistaevas
sa tuled koguma lilli, mida sa lõikad,
ja mida ta on looridele toetudes vees näinud,
avameelse Ophelia hõljuma, nagu suur liilia.


Ole esimene kommentaar

Jäta oma kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Kohustuslikud väljad on tähistatud *

*

*

  1. Andmete eest vastutab: Miguel Ángel Gatón
  2. Andmete eesmärk: Rämpsposti kontrollimine, kommentaaride haldamine.
  3. Seadustamine: teie nõusolek
  4. Andmete edastamine: andmeid ei edastata kolmandatele isikutele, välja arvatud juriidilise kohustuse alusel.
  5. Andmete salvestamine: andmebaas, mida haldab Occentus Networks (EL)
  6. Õigused: igal ajal saate oma teavet piirata, taastada ja kustutada.