Santiago Diaz. Intervjuu hea isa autoriga

Santiago Diaz on alates eelmisest 14. päevast uus romaan, Hea isa, mille tõstsin välja mustad uudsed kuu alguses. Selles intervjuuEt see pole esimene mis meile annab, räägib kirjanik ja stsenarist sellest ja palju muust. Ma hindan teie aega, tähelepanu ja lahkust.

SANTIAGO DÍAZ - INTERVJUU

• ACTUALIDAD LITERATURA: Nii, külm, kas mäletate esimest raamatut, mida lugesite? Ja esimest lugu, mille kirjutasite?

SANTIAGO DIAZ: Olen hilinenud kirjanik, sama hästi kui Olin hilinenud lugeja. Lapsepõlves ja noorukieas köitsid mind ainult koomiksid, kuni avastasin raamatud. Olen sellele mitu korda mõelnud ja ei mäleta, kumb oli esimene, kuid üks neist, mis mulle kõige rohkem muljet avaldas, oli Loomade surnuaed, ning Stephen King. Ma olin vist umbes kolmteist aastat vana ja mäletan siiani seda hirmu, mida üle elasin.

Mis puudutab esimest asja, mille kirjutasin kavatsusega seda õpetada, siis see oli filmi stsenaarium kell kakskümmend kaks või kakskümmend kolm. Mäletan, et see oli väga halb, kuid see pani mu pea tööstusele panema ja seda tänaseni.

• AL: Ja mis see raamat sind tabas ja miks?

SD: Peale selle, millest ma teile kindlasti rääkisin esimene mu vend Jorge, Elevantide numbrid. Olin olnud pea kakskümmend aastat stsenarist ja polnud kunagi mõelnud romaani kirjutamisele, kuid see tundus nii hea, et otsustasin, et ka mina tahan kunagi midagi sellist teha.

Pealegi, nagu ma arvan, et seda on juhtunud kogu minu põlvkonnaga, mõjutas see mind ka palju Kuristik rukkisautor JD Salinger.

• AL: Nüüd tutvustate meid Hea isa ja jälle pakute meile silma puudutamiseks silma nagu eelmises, Talion. Kas nii või on palju rohkem?

SD: Nagu Talionsisse Hea isa Ma räägin vajadus õigluse järele mis ühiskonnal on. Esimesel juhul tehti seda “silma silma” kaudu, mille rakendas ajakirjanik, kellel oli vähe aega elamiseks. Selles teises romaanis on isa et uskudes, et tema poeg on vangistatud ebaõiglaselt oma naise mõrva eest otsustab ta röövima kolmele inimesele, keda ta vastutab ja ähvardab lasta neil surra, kui nad ei leia oma tütre mõrvarit: kohtunik, advokaat ja üliõpilane kes tegutses kohtuprotsessil tunnistajana.

Peale selle mõrva taasavamise, me teame röövitud elu, politseisse, elu vanglas ja mõned saladusi linnast Madridist. Olen selle üle väga uhke Talionmuidugi, aga ma arvan koos Hea isa Olen kirjanikuna sammu edasi astunud.

• AL: Inspektor Indira Ramos vastutab selle "hea isa" juhtumi eest hoolitsemise eest ja tal on spetsiaalne mikroobide foobia. Kas oskate meile veidi täpsemalt öelda, kes ta on ja millega ta selle uurimise käigus kokku puutub?

SD: Indira Ramos on a väga eriline naine. Kannatab a obsessiiv-kompulsiivne häire mis takistab teil normaalset elu elada. Ma ei pretendeeri mingil juhul komöödiaga, kuid see ajas mind naerma, astudes oma kangelannale silmitsi sama nähtamatu vaenlasega nagu mikroobid.

Kuid lisaks omapärasele naisele on ta ka püstine ja aus politsei, nii palju, et ta ei kõhkle reegleid rikkujaid hukka mõistmast, isegi kui nad väidetavalt samal poolel on. See raskendab tema sobitumist, kuid vähehaaval hakkab ta maailmas oma kohta leidma. Ta on inspektor olnud juba ligi kümme aastat ja see on teie kõige olulisem ja meediaküsimus tänaseks. Kui kavatsete selle lahendada, peate teisi usaldama.

• AL: Ütlesite meile eelmises intervjuus, et Paul Auster oli olnud teie lemmikkirjanik, kuid olite tema peale vihane. Kas me saame nüüd teada põhjused ja kas Ameerika autor on teie soove tagasi saanud?

SD: Ha-ha, rohkem kui viha nad olid paar pettumust järjest. Küllap annan sellele mingil hetkel veel ühe võimaluse, sest ma ei lakka nii kiiresti armastamast, kuid tunnistan, et minu ülesandeloend hakkab minust võitu saama.

• AL: Ja nüüd on trummide osas paar küsimust. Näiteks millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud kohtuda ja mida luua ja miks?

SD: Seal on palju, igas raamatus, mida ma loen ja mis mulle meeldib, on tegelane, keda oleksin väga tahtnud ise luua. Aga nii ütleksin varsti laevaga seda Ignatius J. Reilly, peategelane Ceciuos'i lisamine. Mulle tundub põhiline antihero, keegi, kes ajab sind naerma ja tekitab sinus kahju.

• AL: See kirjutamise või lugemise maania, mida ei saa vältida, mis see on?

SD: Ma ei saa jätta ühtegi sõna reale. Selle vältimiseks olen võimeline kogu lõigu ümber kirjutama. Ja kõige hullem on see, et ma tean, et see on rumalus, sest hiljem muudavad nad teksti muutes kõike.

• AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?

SD: Kuigi ma pean hotellide või rongidega kohanema, meeldib mulle kirjutada minu kabinetis Ja iga kord leian vaba hetke, aga olen kõige produktiivsem hilisel pärastlõunal. Lugema, kuhu iganes, aga minu parimad hetked on rannas tinto de veranoga käes. See on minu jaoks hindamatu.

• AL: Veel kirjandusžanre, mis teile meeldivad või tahaksid kirjanikuna mängida?

SD: Mulle meeldib kriminaalromaan, millele järgneb väga tähelepanelikult ajalooline romaan. Pikka aega Küpsen mõnes teises ajastu ideed ja igal päeval võin üllatada ...

• AL: Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?

SD: Ma just lõpetasin Uks, ning Manuel Loureiro. Mulle väga meeldis ja soovitan. Loen ka kõike, mis konkreetsel teemal minu kätte satub, aga Ma ei saa sulle öelda sest just sellest tuleb minu järgmine romaan. Kui kõik hästi läheb, on see temaIndira Ramose teine ​​osa.

• AL: Kuidas on teie arvates avaldamisala nii paljude autorite jaoks, kui on või soovite avaldada?

SD: Ma tahaksin öelda teisiti, kuid see on nii väga keeruline. Peale selle, et nagu te ütlete, on liiga vähe pakkumisi nii väheste lugejate jaoks, on ka häkkimine, mille kirjastajad on purustanud, kuid eriti autorid. Ma arvan, et peame hakkama teadlikkust tõstma, et see võimalikult kiiresti lõpetada. Mul on juba lähima ringi jaoks moraalne toit igasuguse häkkimise tagasilükkamiseks. Seda peaksime kõik tegema.

Positiivse poole pealt öelge seda lugejad on heade lugude järele näljasNii et kui keegi selle leiab, siis olen kindel, et ta näeb ilmavalgust.

• AL: Ja lõpuks, mis on kriisi hetk, kus me elame teid eeldades? Kas suudate tulevaste romaanide jaoks midagi positiivset või kasulikku säilitada?

SD: Tunnen seda väga inimestele minu ümber, keda olen näinud kohutavalt, töötuks jäämisel ja ettevõtete sulgemisel. Mul on vedanud, sest enne pandeemiat töötasin juba kodus, nii et selles mõttes pole mu elu palju muutunud.

Positiivne on öelda, et olles piiratud, Mul on olnud palju rohkem aega kirjutamiseks. Kuid ma ei usu, et see korvab; lood on tänaval ja seal peate need leidma. Loodan, et saame sellest õudusunenäost lõplikult üle. Ma arvan, et hakkame valgust nägema.