Rubén Darío luuletused

"Poemas Rubén Darío" on üks levinumaid Google'i otsinguid ja pole asjata, selle luuletaja talent oli kurikuulus. Kirjanik sündis Metapas Nicaraguas 18. jaanuaril 1867. Ladina-Ameerikas sai ta tuntuks tänu oma luulele - andele, mida ta näitas juba varajases nooruses -, kuigi ta paistis silma ka ajakirjaniku ja diplomaadina. Félix Rubén García Sarmiento on tema täielik nimi; ta võttis perekonnanime Darío tänu sellele, et tema perekonna liikmeid “los Daríos” tunti sel viisil.

Kroonikakirjutajad osutavad Salvadori Francisco Gavidiale kui ühele suurimale mõjutajale, kuna see viis teda prantsuse Aleksandria värsside kohandamisel hispaania keele meetriga. Tõde on see, et spetsialistid peavad Rubén Daríot Hispaania kirjanduse modernismi silmapaistvamaks esindajaks ja tema nimi on hiljutise Ladina-Ameerika ilukirjanduse suurkujude seas.

Noored

Autori elulugu on väga ulatuslik. Rubén sai humanistliku väljaõppe, oli innukas lugeja ja enneaegne kirjanik. 14-aastaselt tegi ta esimesed väljaanded ajalehes León; neis esimestes luuletustes väljendab ta oma iseseisvat ja edumeelset vaatepunkti, alati demokraatia kasuks. 1882. aastal (15-aastaselt) tegi noor Rubén diplomaatilise delegatsiooni kaitsealusena esimese reisi El Salvadorisse.

16-aastaselt oli ta juba Managua erinevate ajalehtede kaastöötaja. 1886. aastal kolis ta Tšiilisse, et saada ajakirjanikukogemust trükimeedias, näiteks Aeg, La Libertad y Herald; kaks esimest Santiagost ja viimane Valparaísost. Selles Lõuna-Ameerika riigis kohtus ta Pedro Balmaceda Toroga, kes tutvustas teda rahva kõrgeimatele intellektuaalsetele, poliitilistele ja sotsiaalsetele ringkondadele, kes jätsid oma mõju Nicaragua luuletajale.

Valparaíso oli seal, kus ilmus luulekogu Azul, mida kirjanduskriitikud hindavad modernismi lähtepunktiks. Lisaks annab see töö talle piisavalt teenet, et temast saaks ajalehe korrespondent. Buenos Airese rahvas. Seejärel jätkas ta aastatel 1889–1892 ajakirjaniku ja luuletajana tööd mitmes Kesk-Ameerika riigis.

Alates 1892. aastast oli ta Nicaragua diplomaatilise delegatsiooni liige Euroopas, Ameerika avastamise IV sajandal aastapäeval. Need olid kokkupuuteajad Pariisi boheemlaslike ringkondadega. Aasta hiljem naasis ta Lõuna-Ameerikasse ja viibis Buenos Aireses kuni aastani 1896 ning avaldas seal kaks oma pühitsustööd - määratledes modernismi hispaania keeles. Haruldased y Profaanne proosa ja muud luuletused.

Abielud ja diplomaatilised seisukohad

Armusuhted ja lähedaste perekondade kadumised tähistasid suurt osa tema kirjanduslikust inspiratsioonist. Kui ta oli 23-aastane, abiellus Rubén Darío 1890. aasta juunis Managvas Rafaela Contreras Cañasega. Aasta hiljem sündis tema esmasündinu ja 1893 jäi leseks, kuna Contreras suri pärast kirurgilist sekkumist.

8. märtsil 1893 abiellus ta - kroonikute sõnul sunnitud - Rosario Emelinaga. Ilmselt seadsid Rubén Darío üles naise sõjaväevennad. Nicaragua luuletaja kasutas ära aga Madridis viibimist ajalehe Buenos Aires korrespondendina Nation sest alates aastast 1898 vaheldumisi elada Pariisi ja Madridi vahel.

Aastal 1900 kohtus ta Hispaania pealinnas Francisca Sánchezega, kirjaoskamatu talupoja päritolu naine, kellega ta abiellus tsiviilelus ja kellel oli neli last (ellu jäi vaid üks, Rubén Darío Sánchez, "Guincho"). Luuletaja õpetas teda lugema koos oma sõprade (Pariisis elavate) Amando Nervo ja Manuel Machadoga.

Oma erinevatest reisidest läbi Hispaania kogus ta raamatusse oma muljed Kaasaegne Hispaania. Kroonikad ja kirjandusportreed (1901). Selleks ajaks oli Rubén Darío juba Hispaanias esile kutsunud silmapaistvaid intellektuaale, modernismi kaitsjaid, nende seas Jacinto Benavente, Juan Ramón Jiménez ja Ramón María del Valle-Inclán.

Aastal 1903 määrati ta Pariisis Nicaragua konsuliks. Kaks aastat hiljem osales ta Hondurasega territoriaalse vaidluse lahendamise eest vastutavas delegatsioonis. Samuti avaldas ta 1905. aastal oma kolmanda suure raamatu: Elu ja lootuse laulud, luiged ja muud luuletused.

Pärast seda Rubén Darío osales kolmandal Pan-Ameerika konverentsil (1906) Nicaragua delegatsiooni sekretärina. 1907. aastal ilmus Emelina Pariisi ja nõudis oma õigusi naisena. Siis naasis kirjanik Nicaraguasse, et esitada lahutus, kuid tulutult.

Rubén Darío viimased aastad

1907. aasta lõpus määrati ta Madridis Nicaragua diplomaatiliseks esindajaks Juan Manuel Zelaya valitsuse poolt tänu tema kuulsusele luuletajana Ameerikas ja Euroopas. Ta oli sellel ametikohal kuni aastani 1909. Pärast seda oli ta aastatel 1910–1913 erinevatel Ladina-Ameerika riikides erinevatel ametikohtadel ja ametlikel missioonidel.

Sel perioodil avaldas ta Tema enda kirjutatud Rubén Darío elu e Minu raamatute ajalugu, kaks autobiograafilist teksti, mis on tema elu ja kirjandusliku arengu mõistmiseks hädavajalikud.

Barcelonas kirjutas ta oma viimase transtsendentse luulekogu: Ma laulan Argentinale ja teistele luuletustele (1914). Lõpuks, pärast lühikest visiiti Guatemalasse, sundis Suure sõja puhkemine naasta 6. veebruaril 1916 Leónis Nicaraguasse, kus ta suri. Ta oli 59-aastane.

Rubén Darío tuntumate luuletuste analüüs

"Margarita" (In memoriam)

"Kas mäletate, et tahtsite olla Margarita Gautier?

Minu meelest on teie kummaline nägu fikseeritud,

kui me koos õhtustasime, esimesel kohtingul,

Rõõmsal ööl, mis enam kunagi tagasi ei tule

"Teie helepunased huuled on neetud lillat värvi

nad rüüpasid magusast baccaratist šampanjat;

sõrmed paljastasid armsa Margarita,

< > Ja sa teadsid, et ta sind juba jumaldas!

“Hiljem, oh, hüsteeria lill! Sa nutsid ja naersid;

su suudlused ja su pisarad olid mul suus;

su naer, lõhn, kaebus, need olid minu omad.

"Ja kõige magusamate päevade kurval pärastlõunal

Surm, armukade, et näha, kas sa mind armastasid,

Nagu armastuse karikakrad, see õrritas sind! ”.

Analüüs

See on teos, mis on inspireeritud armastusest ja lähedase kaotamise leinast. Leitakse Profaanne proosa ja muud luuletused (1896). Seda peetakse üheks modernismi eeltekstiks hispaania keeles, mida iseloomustab selle kultuuriline mitmekülgsus, hinnaline keel ja formaalsus.

"Sonatina"

"Printsess on kurb ... mis saab printsessist?

Tema maasikasuu eest põgenevad ohked,

kes on kaotanud naeru, kes kaotanud värvi.

Printsess on oma kuldses toolis kahvatu

selle kuldse klahvi klaviatuur on vaikne;

ja unustatud vaasis minestab lill.

“Aed asustab paabulindude võidukäiku.

Jutukas, omanik ütleb banaalseid asju,

ja punaseks riietatud piruetid.

Printsess ei naera, printsess ei tunne

ajab printsess läbi idataeva

rännak rändab ebamäärasest illusioonist.

Kas mõtlete Golconda või Hiina vürstile,

või kus tema Argentina ujuk on peatunud

et näha tema silmadest valguse magusust

Või lõhnavate rooside saarte kuningas,

või selles, kes on läbipaistvate teemantide suveräänne,

või uhke Hormuzi pärlite omanik?

"Oh! Vaene roosa suuga printsess

tahab olla pääsuke, tahab olla liblikas,

on heledad tiivad, taeva all lendavad,

minna päikese kätte kiirgava heleduse järgi,

tervitage liiliad mai salmidega,

või eksida tuule käes mere äikesele.

"Ta ei taha enam paleed ega hõbedast pöörlevat ratast,

ei lummatud kull ega punane naljahammas,

ega luiged ühest suust taevasinisel järvel.

Ja õied on kurb õukonna õie pärast;

ida jasmiin, põhja nelumbos,

läänest daaliad ja lõunast roosid.

"Vaene siniste silmadega printsess! ...".

Analüüs

Pärineb ka "Sonatina" Profaan proosa. Demonstreerib luulet täiusliku meetriga ja uuendusliku viisiga oma argumenti arendada, väga üksikasjalikult kromaatiliste ja sensoorsete elementide kohta. Samuti on selles luuletuses kreeka-ladina mütoloogilisi kujundeid ja klassikalisi prantsuse Versailles 'elemente, mida kasutatakse ressurssidena omaenda tunnete edastamiseks. See on tohutu emotsionaalse laenguga narratiivne teos, mis on jutustatud peategelase, kurbust täis printsessi intiimsest ja subjektiivsest vaatenurgast.