Tsitaat: Isabel Allende
Kui Interneti-kasutaja taotleb otsingut "Isabel Allende parimad raamatud", osutavad tulemused mitmele viimase nelja aastakümne enimmüüdud pealkirjale. Hoolimata muljetavaldavatest enimmüüdud näitajatest, on hea kirjanduskriitika sektor selle Tšiili-Ameerika kirjaniku loomingut halvustavalt vaadanud. Isegi kõige karmimad hääled süüdistavad teda Gabriel García Márquezi pelgalt koopiana.
Kuigi Allende on ise tunnistanud Kolumbia geeniuse mõju, nimetavad mõned tuntud kirjanikud - näiteks Roberto Bolaño - teda "lihtsaks kirjanikuks". Igal juhul on arvamused subjektiivsed; numbrid, ei. Noh, tema 72 miljoni müüdud eksemplari (tõlgitud 42 keelde) järgi on ta maailmas enim loetud elav hispaaniakeelne autor.
Mõne sõnaga Isabel Angélica Allende Llona elu
Tšiili-Ameerika kodanik Isabel Allende sündis Peruus Limas 2. augustil 1942. Tema isa oli Salvador Allende (aastatel 1970–1973 Tšiili president, kuni Pinochet ta kukutas) esimene nõbu. Tulevane kirjanik õppis Boliivias La Pazis asuvas Ameerika akadeemias põhikooli. Hiljem õpin Liibanonis Beirutis Inglise erainstituudis.
50ndate lõpust kuni Pinocheti diktatuuri kehtestamiseni (1973) elas Allende Tšiilis koos oma esimese abikaasa Miguel Fríasega. Kellega ta oli üle 20 aasta abielus ja tal oli kaks last: Paula (1963 - 1992) ja Nicolás (1963). Hiljem ta läks Venezuelasse pagulusse kuni 1988. aastani, mil ta abiellus USA-s Willie Gordoniga.
Esimesed töökohad
Isabel Enne kirjanduslikku pühitsemist töötas Allende Tšiilis, Venezuelas ja Euroopas olulistes avalikes organisatsioonides ja meedias. Lõuna-riigis töötas ta aastatel 1959–65 ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonis (FAO).
Samamoodi töötas ta ajakirjades Paula y mampato; ka paaril Tšiili telekanalil. Hiljem oli ta ajalehe toimetaja El Nacional ja Caracase keskkooli õpetaja. Tema esimesed ilmunud raamatud olid suunatud lastele, Vanaema panchita y Lauchad, lauchones, rotid ja hiired, mõlemad aastast 1974.
Vaimude maja (1982)
Esimene romaan, esimene bestselleri - See on iga kirjaniku kuldne unistus - Isabel Allende saavutas selle Vaimude maja. Selline toimetuse mõju tuleneb suures osas selle veenvast loost, mis on koormatud maagiline realism üle nelja Tšiili perekonna põlvkonna. Siit ka paralleel, millele mõned kriitikud viitavad Sada aastat isutusest.
Seetõttu on arengus ruumi armastuse, surma, poliitiliste ideaalide ja üleloomulike probleemidega seotud teemadele (kummitused, aimdused, telekinees ...). Samal ajal, Raamat kajastab Tšiilis XNUMX. sajandil aset leidnud olulisemaid sotsiaal-poliitilisi ja religioosseid muutusi.
Mõned selle romaani eest saadud auhinnad
- Aasta romaan (Tšiili, 1983)
- Aasta autor (Saksamaa, 1984)
- Aasta raamat (Saksamaa, 1984)
- Grand Prix d'Evasion (Prantsusmaa, 1984)
Eva Luna lood (1989)
Süžee ja kontekst
Kirjandusele pühendatud portaalides soovitavad nad kõigepealt romaani läbi lugeda Eva Luna (1987) enne selle väljamõeldud autori allkirjaga 23 loost koosneva raamatu uurimist. Paljudel neist lugudest on olnud väga edukaid dramaatilisi, raadio- ja televisiooniseadeid. Samamoodi täheldatakse neist mitmetes maagilise realismi jooni, näiteks allpool mainitute puhul:
- "Kaks sõna"
- "Perverss tüdruk"
- "Walimai"
- "Ester Lucero"
- "Kohtuniku naine"
- "Rumal Maarja"
- "Õpetaja külaline"
- "Lõputu elu"
- "Diskreetne ime"
- "Kujutatud palee"
Samamoodi on Rolf Carlé - filmi peategelane Eva Luna- ilmub viimases loos, Savist oleme valmistatud, mille areng on inspireeritud Omayra Sánchezi tegelikust juhtumist. Teiselt poolt, naiste armastus ja tugevus raskuste ja intriigide ees esindavad peaaegu kõigi lugude mobiliseerivat lõime. Samamoodi ei saa kättemaksukavasid kõrvale jätta.
Täielike lugude loend Eva Luna lood
- "Clarisa"
- "Boca De Sapo"
- "Tomás Vargase kuld"
- "Kui sa puudutaksid mu südant"
- "Kingitus sõbrannale"
- "Tosca"
- "Unustuse unustatuim"
- "Väike Heidelberg"
- "Tee põhja poole"
- "Arvestades austust"
- "Kättemaks"
- "Reetud armastuskirjad"
Paula (1994)
Kontekst ja argument
See on autobiograafiline romaan, mille ajendiks on Isabel Allende tütar Paula Frías Allende. Raamat algab epistolaarse kõnena (autori kiri tütrele), mis valmis pärast Paula koomasse langemist ja Madridi kliinikusse lubamist. Selles lõigus meenutab ema oma vanemate ja vanavanemate elu.
Samuti vihjab Allende mõnele lapsepõlve ja noorukiea anekdoodile, nii isiklikele kui ka teistele sugulastele. Teksti edenedes läheb ema meeleheitest tagasiastumiseni ... Tasapisi aktsepteerib ta, et tema tütar on selles valetavas kehas olemise tõesti lõpetanud.
Õnne tütar (1999)
See raamat on ajalooline ilukirjandus, mis kestab 10 aastat (1843 - 1853) ja viib oma tegelased Valparaísost Californiasse. See on narratiiv, millel on kõik filmi tüüpilised elemendid parimad müüjad Allendest. St romantika, peresaladused, tugevad ja sihikindlad naised, eepilised stsenaariumid, paranormaalsed esinemised ja selle peategelaste hüvitis.
Ülevaade
Osa
See toimub Tšiilis (1843 - 1848). See osa näitab, kuidas Sommersi perekond võttis omaks Eliza - etenduse peategelase ja kasvas üles kõrgema klassi keskkonnas.. Samamoodi kirjeldatakse vendade Sommersi (Jeremy, John ja Rose) isiksusi. Nende hulgas oli preili Rose Elizale kõige südamlikum ja lähedasem.
Teine oluline tegelane oli Mama Fresia, Mapuche aborigeen, kes andis Elizale palju kulinaariaoskusi. Nüüd muutis tüdruku universumi tõeliselt Joaquín Andieta, ilus noor mees, kes töötas Jeremy Sommersis. Poiss vallutas Eliza südame ja sai tema väljavalituks.
Teine osa
See toimub aastatel 1848–1849. See algab Joaquín Andieta lahkumisega Californiasse, et proovida õnne kullapalaviku keskel. Varsti pärast seda sai Eliza teada, et ta on rase, ja otsustas minna talle (mahajääjana) Hollandi laevale järele. Sellel laeval sai Eliza lähedaseks sõbraks koka Tao Chi'eni, kes aitas teda varjata ja aitas pärast abordi tegemist.
Californiasse saabudes rajas Tao nõelravi praktika ja ta hakkas peagi oma kallimat otsima. Vahepeal Tšiilis šokeeris Sommereid Eliza kadumine. Eriti pärast seda, kui Miss Rose paljastas: Eliza oli Johni ja Tšiili naise (tundmatu identiteediga) suhete vili.
Kolmas osa
Eliza oli natuke hämmingus, kui sai teada, et keelatud Joaquín Murieta füüsiline kirjeldus oli üsna sarnane tema väljavalitu kirjeldusega. Hiljem puutus Eliza kokku ajakirjanik Jacob Freemontiga. Ta ei suutnud teda aidata, kuid hoiatas siiski Sommersi perekonda Eliza ees (nende arvates oli ta lahkunud).
Vahepeal asusid Eliza ja Tao elama San Franciscosse. Selles linnas pühendus ta Hiina prostituudide abistamisele nende elude taastamisel sellest okupatsioonist eemal. Aja möödudes muutus nende kahe side romantiliseks. Lõpuks, Joaquín Murieta tabati ja hukati. Siis, kui Eliza suutis lõpuks rikkuja isikut kontrollida, tundis ta end täielikult vabanenuna.
