Fotograafia: Nieves Muñoz, kirjastuse Edhasa autorifail.
Nieves Munoz, Valladolid ja elukutselt meditsiiniõde, on alati olnud seotud kirjandusega, lugude kirjutaja, kolumnist või kirjandusajakirjade kaastööline. Koos Vaigistatud lahingud on teinud romaani hüppe. Tänan sind väga oma aega, lahkust ja pühendumist see intervjuu kus ta räägib temast ja paljudest muudest teemadest.
Nieves Munoz - Intervjuu
- ACTUALIDAD LITERATURA: Teie romaan kannab pealkirja Vaigistatud lahingud. Mida sa sellest meile räägid ja kust see idee tuli?
LUMEMUÑOZ: on anekdoot pealkirja kohta. Edhasa toimetaja Daniel Fernández kommenteeris seda minu toimetajale Penelope Acerole miks me seda ei muutnud Vaikivad lahingud, mis oli parem ja mõlemad keeldume, sest see muudab tähendust täielikult. Need ei ole lahingud, mida peetakse vaikuses (mida on ka), vaid need, mis mingil põhjusel vaikitakse. Ja see on romaani tuum.
Ühest küljest on neid sisesõjad et ekstreemses olukorras võitlevad nad omavahel ja neid ei loeta. Olen veendunud (ja näitan seda sel viisil), et inimesed on võimelised kõige paremaks ja halvimaks, kui nende ellujäämine on kaalul.
Ja teisest küljest on lahingud, mida pole ajalooraamatutes kunagi räägitud, nagu juhtub minu romaanis, Esimeses maailmasõjas osalenud naiste nägemus ja kogemused. Kõik pole kaevikud, võitlus jõudis iga nurgani.
Algne idee oli kirjutada a austusavaldus esimestele professionaalsetele õdedele kes võistlusel osales. Nende kohta teavet otsides jõudsin Marie Curie ja tema osalemine vabatahtliku õena ja radioloogikirurgide õpetajana. Just tema juhib lugejat käeulatuses välihaigla ja selle kogemuste tundmaõppimiseks ning loob tõeliste peategelaste, tavaliste naiste, õdede, vabatahtlike, taluperenaiste ja isegi prostituudi sissepääsu. On kooriromaan, nii et erinevad süžeed saavad loo teises pooles kokku üheainsa.
- AL: Kas mäletate seda esimest raamatut, mida lugesite? Ja esimene lugu, mille kirjutasite?
SL: Olin varajane lugeja, kuid esimesed, mida mäletan, olid Hollisteri kogust, mida ma kõiki lugesin. Sealt edasi läksin Viis, Seitse saladust, Kolm uurijat, kogumik Aurulaev... Sellest viimasest mäletan ma erilise kiindumusega Hernehirmutise tütar y Traadi taga.
mul on Kibe magus mälestus ühest mu esimesest loost. Kirjutasin koolile loo, fantaasia jahimehest, kes tulistas hirve ja metsahaldjas muutis jahimehe hirveks, et ta mõistaks tehtud kahju. Õpetaja küsis, kas nad on mind aidanud ja ma vastasin ei. Olin terve päeva näoga riidekapi ees ja karistasin valetamise eest.
- AL: Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
SL: tegelikult mul ei ole peakirjanik. Ma lugesin kõiki alamžanre ja see on raske. Aga ma nimetan mõned minu viited.
- fantaasias, Tolkienmuidugi, aga ka lõpp või uuem Hiina Miéville.
-Ulme, Ursula K. Le Guin ja Margaret Atwood nad on fantastilised.
- Õudus, mulle meeldib väga hispaania kirjanik, David jaso. Ja siis klassika, Poe või Mees pärit Maupassant.
- Ajaloolises romaanis Amin maalouf, Mika Waltari, Noa gordon, Toti Martinez de Lezea o Irisarri inglid.
- kaasaegne romaan, Sandor Marai, Donna Tarminu kaasaegsele, kes pole veel hästi tuntud, kuid kellest saab palju rääkida: Antonio Tocornal.
- Kriminaalromaanide kohta ma võtan Stieg Larson, Dennis Lehane y John connolly.
- Ja romantiline koos Paulina simmons y Diana Gabaldon.
- AL: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
SL: Kui raske küsimus. Lähen nostalgia pärast pildistama. Lugesin raamatuid Roheliste Gablesi Anne noorukieas ja aeg -ajalt, hallidel päevadel, lugesin neid uuesti. Nad toovad mulle rahu. Nii et ma hoian Anne Shirley.
- AL: Kas teil on kirjutamise või lugemise osas erilisi harjumusi või harjumusi?
SL: Sojakaste maastikukirjanik jõuga, sest kui ma ei kasuta kirjutamiseks ruumi ja aega, ei lõpeta ma kunagi midagi. Ainus asi on see, et mul on tinnitus (kuulen pidevat müra) ja Ma eelistan mitte kirjutada vaikides, sest see häirib mind. Nii et ma panen teleri, muusika või kui ma olen väljas, siis tänavalt ümbritseva müra.
- AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
SL: Põhimõtteliselt nagu eelmises küsimuses, kui nad minust lahkuvad ja ma saan sülearvuti võtta, igal pool ja igal ajal.
- AL: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
SL: Olen seda küsimust ette näinud. Mulle meeldib muutuda lugemisžanrist, muidu hakkaks lugemisest igav.
- AL: Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
SL: Olen koos toletum, de Mireia Gimenez Higón pärast lõpetamist Ülestõusnud, minu elukaaslaselt Vic echegoyen. Esimene neist on 1755. sajandil Toledos aset leidnud seiklus ja teine jutustab XNUMX. aasta Lissaboni maavärina ajal toimunud sündmustest.
Õiglane just lõpetasin oma teise romaani esimese mustandi, mis on juba minu toimetaja käes, seega võtan kirjutamisest paar päeva puhkust, sest protsess on olnud intensiivne.
- SELLE: Milline on teie arvates kirjastusstseen?
SL: Olen just siia maailma saabunud ega tea, kas saan midagi kommenteerida. Mulle tundub, et üks on olemas toimetuste uudiste jõhker pakkumine ja mitte palju müüki. Nii mõnegi väljaande puhul on raske mõnda aega romaani vastu huvi tunda. Teisest küljest, piraatluse probleem See on lahendamata nuhtlus. Hea romaani kirjutamisega seotud töö tõttu on kahju, et seda ei väärtustata õigesti.
Saatsin käsikirja ilma igasuguste ootusteta, see, et olin lõpetanud 540-leheküljelise romaani kirjutamise, oli minu jaoks juba saavutus. Nii et kõik, mis järgnes, on olnud imeline, eriti lugejate arvamused, kes on tegelased ja nende lood heaks kiitnud. Ma ei muuda seda millegi eest maailmas.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
SL: Ma saan igast kogemusest alati midagi, isegi kõige raskematest. Elan iga päev haiguste, surma ja tragöödiatega. Ja isegi kõige raskematest olukordadest tulevad välja ilusad lood. See sõltub saatest, sellest, mida te teistega kaasa lööte, mida te ise panustate. Nagu ma intervjuu alguses ütlesin, et igaüks meist on võimeline parimaks ja halvimaks, püüan alati head otsida.