Fotograafia: Marina Sanmartíni loal.
Marina Sanmartin annab välja uue romaani pealkirjaga käed nii väikesed. Kirjanik ja kolumnist, leiame teda iga päev Madridi raamatupoest Cervantes ja Cía. Sel intervjuu räägib meile sellest loost ja paljust muust. Ma tänan teid nii palju teie ajast ja lahkusest.
Marina Sanmartin- Intervjuu
- ACTUALIDAD LITERATURA: Teie uus romaan kannab pealkirja käed nii väikesed. Mida sa sellest meile räägid ja kust see idee tuli?
MARINA SAN MARTIN: Idee tekkis aastal Tokyo, nende päevade jooksul, mis ma 2018. aasta sügisel seal veetsin, mõned päevad, mis mitmel põhjusel muutsid mu elu. käed nii väikesed on triller klassikaline ja elegantne, osa maailma kuulsaima tantsija Noriko Aya mõrv; ja samas on see mu kõige intiimsem romaan; a peegeldus soovist ja selle piiridest, kirjandusest kui proovikivist ja ka sellest, mida me mõistame armastuse all.
- SELLE:Võite minna tagasi selle esimese loetud raamatu juurde? Ja esimene lugu, mille sa kirjutasid?
MS: Ma mäletan paljusid esimesi lugemisi, kuid need, mis kõige sagedamini meelde tulevad minu hilisest lapsepõlvest ja varasest noorukieast, on avastamise kronoloogilises järjekorras Lõputu lugu, Põhu kaal y Kangelastest ja haudadest. Selles olen kindel, kuigi ma ei mäleta esimest asja, mida kirjutasin Minu lapsepõlves pole hetkegi, mil ma ei tahaks kirjanikuks saada.. See püüdlus on alati olemas olnud, alates minu algusaastatest, võib-olla sellepärast, et ma teadsin juba väga varakult ja nad panid mind nägema, et olen selles hea; Võib-olla sellepärast, et inimesed, kes mulle suureks kasvades meeldisid ja kelle vastu huvi tundsin – õpetajad, pereliikmed, armunud – olid paadunud lugejad.
- AL: Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
MS: Mul on palju: Henry James, Patricia Highsmith, Milano kundera, iirised Murdoch, Marguerite Duras, Daphne du maurier, Rafael Chirbes…
- AL: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
PRL: Tutvuge Tom Ripleyga; loo, Ignatius Reillyle, ning Ceciuos'i lisamine või Zeno, ning Zenoni teadvus.
- AL: Kas teil on kirjutamise või lugemise osas erilisi harjumusi või harjumusi?
PRL: kui ma kinni jäänLülitan arvuti välja ja tagasi tekst märkmikus, käsitsi. See hoiab mind alati edasi.
- AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
PRL: Minu juures, varajaneKoos esimene latte päeva.
- AL: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
PRL: Mulle ei meeldikaasaegne küünal, vaid avastage ka suurepäraseid klassika. Eelmisel suvel lugesin Unistan punases paviljonis, autor Cao Xueqin, Hiina XNUMX. sajandist ja mulle meeldis see väga.
- Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
PRL: Lõvi alati mõned raamatud korraga. Praegu on mul öökapil Meistriteos, autor Juan Tallon; Katse, Juana Salabert ja Lugemise ajaluguautor Alberto Manguel. Mis puudutab seda, mida ma kirjutan, siis esimest korda Töötan essee kallal ja ma naudin seda väga. Loodan, et saan varsti rohkem rääkida.
- AL: Kuidas on teie arvates kirjastamine ja mis otsustas teid proovida avaldada?
PRL: ma mõtlen kannatavad liialduse all. Avaldatakse nii palju pealkirju, et neile on raske väärilist tähelepanu pöörata ja kõiki häid eristada. Kasu saamiseks,e eelistab sageli kvantiteeti kvaliteedile —Autorid kirjutavad kiiremini, et sagedamini avaldada, kirjastajad laadivad end tasakaalu tasakaalustamiseks uudsustega, raamatud seisavad raamatupoodides lühikest aega, sest need ei mahu sõna otseses mõttes ära ja peavad lahkuma, et uued tulijad saaksid siseneda…. Nüüd, mil elame lugemisega taaskohtumise hetke, peaksime uuesti läbi mõtlema, kuidas tagada, et uued lugejad oleksid siia, et jääda.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
PRL: Tundke vedas sest minu jaoks on see olnud üsna talutav. Minu lähedased ei ole haigeks jäänud ega tagajärgedeta paranenud ning vangistuses aitas mind palju üksildane loomus, mille talusin väga hästi ja Kasutasin võimalust kirjutada. Lisaks selgus olukorrast, kui väga naabruskond armastas meie raamatupoodi, Cervantest ja seltskonda ning see oli põnev.
Lisaks sellele tänu raamatupoele on inimeste kurbus minuni jõudnud kes meil tavaliselt külas käib ja on kannatanud. Teie lood on mind aidanud Et näha kaugemale minu enda kogemusest, mille järgi peaksime püüdma mõista kogu reaalsust, pidades meeles, et see, mis meiega juhtub, pole sündmuse või tragöödia ainus versioon. Sellest ideest kavatsen varem või hiljem kirjutada.