Luis Cernuda suri 5. novembril 1963 Linnas Mehhiko. ma sündisin Sevilla ja see oli üks olulisemaid luuletajaid 27. põlvkond. Täna mäletan, et ta vaatas üle oma kuju ja töö ning tõstis esile 4 tema luuletust.
Luis Cernuda
Ta luges kaasmaalasele Gustavo Adolfo Becquer kui ta hakkas lapsena luule vastu huvi tundma. Juba nooruses tegi ta oma esimesed väljaanded aastal Lääne ajakiri ja tegi ka koostööd La Verdad, Keskpäev o rannik, Malaga ajakiri Manuel Altolaguirre. Ta oli tugevalt mõjutatud prantsuse kirjandusest, pidage meeles, et üks tema vanavanematest oli prantslane. Kodusõjas läks ta pagulusse Ameerika Ühendriikidesse, kus töötas õpetajana, ja hiljem Mehhikosse, kus ta suri.
Sus esimesed luuletused ilmusid 1927. aastal pealkirjaga Õhuprofiil. Selle etapis noorus me Jõgi, armastus y Keelatud naudingud, mis näitavad nende järgimist sürrealism. Oma küpsus välja paistma Pilved, kodusõjast. Tema oma viimane etapp, juba Mehhikos, sisaldab Variatsioonid Mehhiko teemal, Ela elamata y Loetud tundidega.
4 luuletust
Armastuse kaldad
Nagu puri merel
võtab kokku selle tõusva sinaka innukuse
kuni tulevased tähed,
tehtud laine skaala
kus jumalikud jalad laskuvad kuristikku,
ka teie vorm ise,
ingel, deemon, unistanud unistatud armastusest,
võtab minus kokku innukuse, mis kunagi äratas
kuni pilvedeni selle melanhoolsed lained.
Ikka tundes selle innukuse pulse,
Mina, kõige rohkem armunud,
armastuse kaldal,
ilma et valgus mind näeks
kindlasti surnud või elus,
Ma mõtlen selle lainetele ja tahaksin üleujutada,
meeletult soovides
laskuda nagu inglid, kes vahtredelist alla,
sama armastuse põhja, mida ükski mees pole kunagi näinud.
***
Pisarate põhjus
Öösel, kus on kurb, pole piire.
Tema mässu vari nagu vaht,
lõhkuda nõrgad seinad
häbeneb valget;
öö, mis ei saa olla midagi muud kui öö.
Kas armastajad kriipsutavad tähti
ehk kustutab seiklus kurbuse.
Aga sina, öö, ajendatuna soovidest
isegi vee kahvatus,
seisad alati ootamas, kes teab, millised ööbikud.
Kuristike taga värisevad
sulgede vahel asustatud madudega,
haige voodi
ei vaata midagi muud kui öö
kui nad huulte vahel õhku sulgevad.
Öö, pimestav öö,
et nurkade kõrval keerutab ta puusi,
ootab, kes teab,
nagu mina, nagu kõik.
***
Tahaksin lõunas üksi olla
Võib-olla ei näe mu aeglased silmad enam lõuna poole
õhus magavatest kergetest maastikest,
kehadega okste varjus nagu lilled
või põgenevad raevukate hobuste galopis.
Lõuna on kõrb, mis lauldes nutab,
ja see hääl ei kustu nagu surnud lind;
mere poole suunab ta oma kibedaid soove
avades nõrka kaja, mis elab aeglaselt.
Nii kauges lõunas tahan end segadusse ajada.
Vihm pole midagi muud kui poolavatud roos;
selle väga udu naerab, valge naer tuules.
Selle pimedus, valgus on võrdsed iludused.
***
Seal, kus unustus elab
Kus unustus elab
Koiduta tohututes aedades;
Kus ma lihtsalt olen
Mälestus nõgeste alla maetud kivist
Sellel pääseb tuul tema unetusest.
Kuhu mu nimi lahkub
Kehale, mis tähistab sajandeid,
Seal, kus soovi pole.
Selles suures piirkonnas, kus armastus, kohutav ingel,
Ära peida end nagu teras
Tema tiib mu rinnal,
Naeratades õhust armu, kui piin kasvab.
Kus iganes see innukus, mis nõuab tema pildilt omanikku, lõpeb
Alustades oma elu teise eluga,
Pole muud silmapiiri kui silmadega silmi.
Kui mured ja rõõmud pole muud kui nimed,
Põline taevas ja maa mälestuse ümber;
Kus ma lõpuks olen vaba, ise seda teadmata,
Lahustunud udus, puudumisel,
Kerge puudumine nagu beebiliha.
Seal, seal kaugel;
Seal, kus unustus elab.