Fotograafia: Leticia Castro ja tema koer Tofi, Facebooki profiil.
Leticia Castro Ta on argentiinlanna, kuid elab Madridis. Viimane tema avaldatud romaan kannab pealkirja haavu lakkuma, kus on neljajalgne peategelane ja lugu, mis liigutab kõiki koerasõpru. Ta on olnud lahke, et mind aidata see intervjuu kus ta räägib temast ja mitmetest teistest teemadest. Tänan sind väga sinu aeg.
Leticia Castro - intervjuu
- ACTUALIDAD LITERATURA: Teie viimane romaan kannab pealkirja haavu lakkuma. Mida sa sellest meile räägid ja kust see idee tuli?
LETICIA CASTRO: See on lugu kahest elust, mis juhuslikult ristuvad: oma Camila, argentiinlane, kes põgenedes tema minevik jätab oma kodu, pere ja töö, et leida varjupaika La Alpujarra väikelinna ja Tofi, mahajäetud koer. Mõlemal on väga halb aeg; Neil on ainult teineteisega hakkama saada.
Camila oli tegelane, kes oli mu peas pikka aega olnud, tahtsin talle öelda sisekonflikt, tema lugu, kuid ta ei teadnud, kes võiks temaga kaasas olla. kui paar aastat tagasi Leidsin koera mahajäetuna, kellega koos mõned raskused läbi elasin, arvasin, et tema võiks olla romaani teine tegelane.
- SELLE:Võite minna tagasi selle esimese loetud raamatu juurde? Ja esimene lugu, mille sa kirjutasid?
CL: Mäletan, nagu oleks see tänane päev, kui lugesin raamatust lugusid Õnnelik prints, ning Oscar Wilde. Mu isa ostis selle mulle kasutatuna Corrientes Avenue (Buenos Aireses) raamatupoest. Olin üheksa-aastane. Minu elu oli enne ja pärast seda raamatut.
Kirjutasin oma esimese loo sama vanana, see on mul siiani alles. läheb alates kassipoeg, kes põgeneb majast, kus ta elab koos emaga ja satub a võlumaailm: loomad on teist värvi, pilved on söödavad, tuli kaminas kõnetab teda. See ei saaks olla halvemini kirjutatud, aga ma armastan seda väga.
- AL: Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
CL: Kirjanikud, kes mind ühel või teisel põhjusel on siiani märkinud, olid Cortázar, Saramago, Bryce echenique, Virginia Woolf, García Márquez, Milano kundera, hebe uhart, Anais Mitte ühtegi, Oscar Wilde, kui nimetada vaid mõnda.
- AL: Ja see kirjanduslik koer, kes on saanud teie südant kõige rohkem puudutada?
LC: See on lugu minu koerast Tofist. Tegelikult koer haavu lakkuma Ma kutsusin seda samamoodi. Ma mõtlesin romaani kirjutatud Tofi mineviku täielikult välja, kuid kõik muu, mida ma räägin, on seda tõde, see juhtus minuga.
- AL: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
CL: Mulle meeldiks kohtuda Alonso quijano. Ja olles selle loomulikult loonud. Kahju, et Cervantes minust ette jäi.
- AL: Kas teil on kirjutamise või lugemise osas erilisi harjumusi või harjumusi?
CL: Vaja vaikus nii kirjutamiseks kui lugemiseks. See on ainuke hobi, mis mul on.
- AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
CL: Ma loen ja kirjutan igal ajalKui vähegi võimalik või kui mul on vaba aega, teen üht-teist. Ühe ees korsten Kui läheduses on väikesed loomad, siis ütleksin, et see on minu lemmikkoht, kus lugeda või kirjutada.
- AL: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
CL: Ma lugesin kõik läbi. Lugesin mida iganes las see langeb minu kätte. Loen, mida nad soovitavad või tänavalt leian või avastan raamatupoest või laenutan. Kuigi üritan suurte kommertsedu eest põgeneda.
- Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
CL: Loen mitut (olenevalt soovist lähen ühte või teise, loen alati mitut korraga): igikeltsa, autor Eva Baltasar. kummalised puuviljad, autor Leila Guerriero. meie surnud maailm, autor Liliana Colanzi. Elu kohati, autor Juan Jose Millas.
Ma olen ülevaatamine, parandades, tutistamine novell kirjutasin kaua aega tagasi et minu jaoks Sellel on väga oluline sentimentaalne väärtus., on romaan, mille tegevus toimub täielikult Argentinas.
- AL: Kuidas on teie arvates kirjastamine ja mis otsustas teid proovida avaldada?
CL: Tänapäeval on oma käsikirja kirjastusse viimine ja läbilugemine keeruline, kuigi ma ei tea, kas see oli kunagi lihtne. Seda öeldes lisan: see pole võimatu. Tuleb varuda kannatust, palju kannatust ja proovi edasi.
Käin Madridis kirjutamiskoolis (Kujutlejate kool) ja mu õpetaja Juan Jacinto Muñoz Rengel julgustas mind kirjastajat otsima. Olen kirjutanud neliteist aastatMul on paar valmis romaani. Pärast mitut tagasilükkamist haavu lakkuma see meeldis väga ühele mu toimetajale HarperCollinsis.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
CL: ma alati Jään positiivse juurde, isegi oma elu halvimatel hetkedel suutsin päästa midagi head. Ja nii on see ka pärast seda kriisi, ma ei kahtle.