Kaasaegne Ladina-Ameerika luule (I)

Kui me räägime Hispaania-Ameerika luulest, on eesnimi, mis välja tuleb või üks esimestest, on kahtlemata selle oma Ruben Dario, kellega Modernism, kuid lisaks sellele on veel üks Hispaania-Ameerika luule või José Hernández, teine ​​suur luuletaja.

Teiste seas paistavad silma järgmised hääled: Gabriela Mistral, Jose Marti, Pablo Neruda, Octavio Paz, Cesar Vallejo y Vicente Huidobro. Selles artiklis räägime esimesest kolmest ja homme ilmuvas artiklis kolmest viimasest. Kui sulle meeldib luule või pigem hea luule, siis ära lõpeta selle lugemist, mis tuleb.

Gabriela Mistral

Gabriela Mistral või mis on sama, Lucia Godoy Ta oli üks tolle aja luuletajatest, kes püüdis oma luulega avastada realismi, igapäevast reaalsust, varjudes ka lähedusse.

Kirjutas Gabriela, kes oli 1945. aastal Nobeli kirjandusauhind "Surma sonetid", üks tema parimatest ja asjakohasematest teostest. See on inspireeritud Romelio Ureta enesetapp, tema vana armastus. Ja esimene sonett läheb järgmiselt:

Külmutatud nišist, kuhu mehed sind panid,
Ma viin su alla tagasihoidlikule ja päikeselisele maale.
Mehed ei teadnud, et ma pean selles magama,
ja et me peame unistama samal padjal.

Panen su päikselisele mullale pikali
ema magusus magavale pojale,
ja maa peab muutuma hälli pehmeks
saades oma keha haige lapsena.

Siis puistan ma mustust ja roositolmu,
ja kuu sinakas ja kerges tolmus,
kerged rups vangistatakse.

Ma kõnnin minema, lauldes oma ilusaid kättemakseid,
Sest tolle varjatud austajale ei
tuleb teie käputäis luid vaidlema!

Jose Marti

Kuuba José Marti luule oli siiras suhtlusviis, mis avaldus formaalsel viisil lihtsa ja igapäevase kaudu. Luuletaja identifitseerib ennast aastal "Lihtsad salmid" oma luulega, sest selles esitas ja kujundas ta oma hinge sellisena nagu ta oli. Neid salme kirjutades ilmutab ta ennast: üksus, mis koosneb erinevatest ja vastandlikest elementidest, nagu juhtub, kui ta nimetab "Hirve nõrkus" vastu "Terase tugevus". See peegeldab ka selliseid tundeid nagu solidaarsus ja pahameele kaotamine:

Harige valge roos
juunis nagu jaanuaris
Ausa sõbra jaoks
kes annab mulle oma avameelse käe.

Ja selle julma eest, mis mind rebib
süda, millega elan,
Ohaka või nõgese kasvatamine;
Kasvatan valget roosi.

Pablo Neruda

Ma ei tea, mitu korda olen sellest autorist kirjutanud, kuid ma ei väsi. Neruda oli ja jääb alati maailma luule üheks suureks nimeks, mitte ainult Ladina-Ameerikas. Lihtsalt oma tööd nimetades "Kakskümmend armastusluulet ja meeleheitelaul", avaldatud 1924. aastal, räägime kõike ... Ja mul puuduks read, et avaldada kõike, mis väärib selle autori lugemist. Kuid ma olen lühike või vähemalt proovin olla:

Et sa mind kuuleksid
minu sõnad
nad muutuvad mõnikord õhukeseks
nagu kajakate jalajäljed randades.

Kaelakee, purjus lõgismadu
teie käed on pehmed nagu viinamarjad.

Ja vaatan oma sõnu eemalt.
Rohkem kui minu omad on nad sinu omad.
Nad ronivad mu vanas valus nagu luuderohi.

Nad ronivad niiskel seintel.
Sina oled selles verises mängus süüdi.

Nad põgenevad mu pimeda pesa eest.
Sa täidad kõik, täidad kõik.

Enne kui nad asustasid üksinduse, mille olete hõivanud,
ja nad on minu kurbusega rohkem harjunud kui sina.
Nüüd tahan, et nad ütleksid seda, mida ma teile öelda tahan
et saaksite neid kuulda nii, nagu ma tahan, et te mind kuuleksite.

Ahastuse tuul lohistab neid endiselt.
Unistuste orkaanid löövad neid ikka ja jälle ümber.
Te kuulete teisi valusid minu valusas hääles.
Vanade suu pisarad, vanade anumate veri.
Armasta mind, partner. Ära jäta mind. Järgne mulle
Järgige mind, partner, selles ahastuse lainel.

Kuid minu sõnad määrivad teie armastust.
Te hõivate kõik, hõivate kõik.

Ma teen neist kõigist lõpmatu kaelakee
oma valgete käte jaoks, nagu viinamarjad.

Kui teile see meeldis ja teile on meeldinud seda artiklit lugeda sama palju kui mina seda kirjutasin, siis ärge jätke vahele teist osa, mis ilmub homme, neljapäeval. Selles räägime lühidalt Octavio Pazist, César Vallejost ja Vicente Huidobrost.