Gustavo Adolfo Bécquer (1836-1870) oli silmapaistev hispaania kirjanik sellistes žanrites nagu luule ja narratiiv. Enamik tema kirjandusteoseid on kujundatud sümbolismi ja romantismi raames. Bécqueri postuumne kuulsus muutis mõned tema pealkirjad hispaania keeles kõige loetavamaks.
Selle ainulaadse populaarsuse kandjad võivad olla näiteks pealkirjad: Riimid ja legendid —ühine luule- ja jutuvalik — ja Kirjanduslikud kirjad naisele (1860-1861). Bécqueri poeetiline looming katkes midagi väga märgatavat nende avaldamise ajal: intiimse transtsendentsi proosaliste materjalide traditsioon. Samuti tühistas autor oma laulusõnades, mis tähistas pompoossete tekstide tava.
Kokkuvõte Riimid, Gustavo Adolfo Bécqueri luulekogu
Esimene väljaanne Riimid See avalikustati 1871. aastal pärast autori surma. Pealkirja peetakse XNUMX. sajandi luule meistriteoseks. — kuigi oli autoreid, kes selle kontseptsiooniga ei nõustunud, näiteks Núñez de Arc. Seal on mitu väljaannet Riimid, sealhulgas üks, millel on ainult 76 luuletust.
Paljudel juhtudel on luuletuste mõõdikud ja stiil oma aja kohta uuenduslikud. Samamoodi, salmid on tavaliselt kaugel sellest, mida tollal akadeemia dikteeris, mistõttu on need vabad kompositsioonid. Poeetiline teos, mis käsitleb seda antoloogiat — nagu teine, mida nimetatakse Legendid— selgub tekstist Varblaste raamat.
Gustavo Adolfo Bécquer: luuletused võetud aastast Riimid
riim IV
Ärge öelge, et tema aare on ammendatud,
asjaajamised on puudu, lüüra vaikis:
Luuletajaid ei pruugi olla; aga alati
tuleb luulet
Kuigi valguse lained suudlema
pulbitsema valgustatud;
samas kui päike rebitud pilved
tulest ja kuldsihikust;
nii kaua kui õhk su süles kannab
parfüümid ja harmooniad;
nii kaua kui maailmas on kevad,
tuleb luulet!
Kuni teadus, mida avastada, ei ulatu
elu allikad,
Ja meres või taevas on kuristik
mis takistab arvutamist;
samal ajal kui inimkond aina edeneb,
ei tea, kus sa kõnnid;
seni, kuni inimese jaoks on saladus,
tuleb luulet!
Kuni tunneme, et hing on õnnelik
ilma, et huuled naeraksid;
nuttes ilma, et nutt tuleks
hägustada õpilast;
samal ajal kui süda ja pea võitlevad;
Kuni on lootusi ja mälestusi,
tuleb luulet!
Kuni on silmi, mis peegeldavad
silmad, mis neid vaatavad;
samal ajal kui huul vastab ohates
huulele, mis ohkab;
nii kaua, kui nad tunnevad end suudluses
kaks segaduses hinge;
niikaua kui on ilus naine,
Luule tuleb!
riim VI
Nagu tuul, mida veri hingab
pimedal lahinguväljal,
täis parfüüme ja harmooniaid
ebamäärase öö vaikuses;
valu ja helluse sümbol,
Inglise bardist kohutavas draamas
armas Ofelia, kadunud põhjus
lillede korjamine ja passide laulmine.
Riim XLVI
Sinu hingeõhk on lillede hingus
teie hääl on luikede harmoonia;
Sinu välimus on päeva hiilgus,
ja roosi värv on sinu värv.
Sa annad uue elu ja lootust
juba surnud südamesse armastuse pärast:
sa kasvad mu elust kõrbes
kui lill nõmmel kasvab.
riim xxiv
Kaks punast tulekeelt et
sama pagasiruumi lingitud
lähenemisel ja suudlemisel
need moodustavad ühtse leegi.
Kaks nooti, et lutsu
samal ajal algab käsi,
ja kosmoses nad kohtuvad
ja harmooniline embus.
Kaks lainet, mis saavad kokku
surra rannas
ja et neid murdes kroonitakse
hõbedase ploomiga.
Kaks aurutõmmet
järvest tõusevad nad üles ja kl
kohtuda taevas
Nad moodustavad valge pilve.
Kaks ideed, mis tärkavad koos,
kaks suudlust, mis samal ajal plahvatavad,
kaks segadust tekitavat kaja,
see on meie kaks hinge.
Riim LXXXIII
Naine mürgitas mu hinge
teine naine on mu keha mürgitanud;
Kumbki ei tulnud mind otsima
Ma ei kurda kummagi üle.
Nagu maailm on ümmargune
maailm veereb
Kui homme veereb,
see mürk
mürgid omakorda,
miks mind süüdistada?
Kas ma saan anda rohkem kui sina
nad andsid mulle?
riim XXXVI
Kui meie kaebused raamatus
kirjutati ajalugu
ja kui palju kustutada meie hinges
kustutatud selle lehtedest;
Ma armastan sind ikka veel nii väga
jäi mu rinnale
sinu armastuse jalajäljed nii sügavad, et
ainult siis, kui kustutasite ühe,
Kustutasin need kõik ära!
Riim LXXVII
Elu on unistus
aga punkt kestev palavikuunenägu;
Kui ta ärkab,
On näha, et kõik on edevus ja suits...
Soovin, et see oleks väga unenägu
pikk ja väga sügav
unistus, mis kestab kuni surmani!...
Ma unistaksin oma ja sinu armastusest.
V riim
nimetu vaim,
määratlematu olemus,
Elan eluga kaasa
ilma idee vormideta.
Ujun tühjuses
päikesest värisen lõkkes
Laperan varjus
ja hõljun koos ududega.
Mina olen kuldne äär
kaugest tähest,
Ma olen kõrgest kuust
soe ja rahulik valgus.
Mina olen põlev pilv
mis lainetab päikeseloojangul;
Olen pärit rändtähest
helendav äratus
Olen lumi tippudel,
Olen tuli liivas
sinine laine meredes
ja vaht kallastel.
Ma olen lutsu noot,
parfüüm kannikeses,
lekkiv leek haudades
ja varemetes luuderohi.
Ma müristan voolus,
ja vilistab säde
ja pime välgu käes
ja ma möirgan tormis.
Ma naeran alcores
sosista kõrges rohus,
ohka puhtas laines
ja nutan kuivas lehes.
Lainetan koos aatomitega
tõusvast suitsust
ja tõuseb aeglaselt taeva poole
tohutus spiraalis
Mina kuldsetes niitides
et putukad ripuvad
Sulandun puude vahel
kuumal uinakul.
Ma jooksen nümfidele järele
kui jahedas ojas
kristallilisest voost
alasti mäng.
Ma olen korallimetsas, see
vaip valged pärlid,
Ma jälitan ookeanis
kerged naiad.
Mina, nõgusates koobastes,
kuhu päike ei tungi kunagi,
segamine nomostega
Ma näen tema rikkust.
Ma otsin sajandeid
juba kustutatud jäljed,
ja ma tean neid impeeriume
millest pole isegi nime jäänud.
Jätkan kiires peapöörituses
maailmad, mis pöörduvad,
ja minu õpilane hõlmab
kogu looming.
Ma tean neid piirkondi
kuhu kuulujutt ei jõua,
ja kus astro raporteerib
elu ja hingeõhk ootavad.
Olen kuristikust üle
ületav sild;
Mina olen tundmatu skaala
et taevas ühineb maaga.
Ma olen nähtamatu
sõrmus, mis hoiab
vormimaailm
ideede maailma.
Ühesõnaga, mina olen vaim,
tundmatu olemus,
salapärane lõhn
mille anum on poeet.