Miguel Ángel Buonarotti. Geeniuse ja luuletaja värsid

Michelangelo Buonarroti üks suurimaid universaalgeeniusi, igavesse armu täpselt igavikulises linnas päev nagu täna 1564. aastal. Kas ta on maksimaalne eksponent tema antud pika geeniusenimekirjast Itaalia renessanss. Arhitekt, maalikunstnik ja ennekõike skulptor, tTa oli ka tänuväärne luuletaja. Ja just selles tahus tahan teda nendega meenutada salmid.

Michelangelo luuletaja

Tema kunstipärand on võrreldamatu. Võimatu pole imestada tema Taaveti, Pieta, Moosese või Vatikani Sixtuse kabeli vapustavate maalide üle. Kuid geenius Michelangelo tTa paistis silma ka luules. Ta oli kirglik ja aastal spetsialist Jumalik komöödia, ning Dante, kellele ta luuletusi kirjutas. Ta koostas ka kibedad värsid, kurdades Sixtuse kabeli kaunistamise komisjonis tehtud kurnavat tööd.

Pero tema lemmikteemad olid armastus, ilu, surm, Jumal, elu ja ka patt, samuti kõike muud, mis tähendas rõõmu ja õnne. Oma sonetid ülekaalukaks teemaks on armastus, mille mõru, sünge ja piinatud värss on Petrarka päritolu rohkem. Need on mõned neist ja muud luuletused.

Luuletused ja sonetid

Mu silmad, see iha ilusate asjade järele
kui mu hing ihkab teie tervist,
neil pole enam voorust
las taevas püüdleb nende poole.

Kõrgete tähtede juurest
hiilgus laskub
mis õhutab neile järele minema
ja siin nimetatakse seda armastuseks.

Süda ei leia paremat
sundida teda armuma ning põlema ja nõu andma
et kaks silma, mis meenutavad kahte tähte.

***

Tal pole ei suurt kunstnikku ega kontseptsiooni

et marmor ise ei piira

küll, kuid ainult sellistele ülal

intellektile alluv käsi.

Kurjus, mille eest põgenesin, ja hea, mida luban,

sinus, ilus, jumalik, ülemeelik daam,

sama peidab; ja miks mitte enam elada,

Muidu on mul kunst soovitud efektiga.

Nii et sellel pole ei Armastust ega teie ilu

või kõvadus või õnn või suur kõrvalekalle

minu kurjuse, saatuse või õnne süü;

kui teie südames on surma ja halastust

võtate aega, minu madal vaimukus

see ei tea, põleb, vaid et sealt surma tõmmata.

***

Ma näen teie ilusate silmadega magusat valgust,
Et oma pimedate inimestega ma ei näe;
Ma kannan teie jalgadega kinnitatud raskust,
Milline minu omast pole enam kombeks.

Ma lendan teie suletu tiibadega;
Sinu vaimukusega taevasse ma alati pürgin;
Teie tahtel olen kahvatu ja punane,
Päikese käes külm, kõige külmemates ududes soe.

Teie armastuses on ainult minu,
Minu mõtted teie südames on tehtud,
Su hinges on minu sõnad.

Nagu kuu ise mulle tundub olevat;
Seda, et meie silmad taevas näevad, ei tea
Aga see, mis päikest valgustab.

***

Et minna tagasi sinna, kust see tuli,

hing jõuab teie kehani

nagu armuingel nii täis

mis tervendab intellekti ja austab maailma.

See päike põletab mind ja röövib mind,

ja mitte ainult teie ilus nägu väliselt:

et armastusel pole lootust mööduvatesse asjadesse

kui voorus temas ei valitse.

Sama kehtib ka kõrge ja uue kohta,

kuhu loodus oma templi trükib ja

on paaritatud taevast;

samuti ei näita Jumal ennast muul viisil

rohkem kui surmavas ja ilusas looris;

ja ma armastan teda, päikest, sest see peegeldub temas.

***

Ta laskus taevast ja pärast seda juba surelikus
kes oli näinud õiget kuradit ja vagast,
elusalt naasis ta Jumalat mõtisklema,
et anda meile kõigest tõeline valgus.

Särav täht, see oma kiirtega
ilma põhjuseta selgeks teinud pesa, kus ma sündisin,
kogu kuri maailm ei oleks talle auhind;
Ainult teie, kes te selle lõite, võiksite nii olla.

Dantest ma räägin, kui halvasti tema teada on
teosed olid selle tänamatu rahva jaoks
et ainult õiglased võtavad heast ilma.

Ma soovin, et see oleks olnud tema! Sellise õnne eest
oma karmi paguluse ja ka voorusega,
Annaksin kõige õnnelikuma positsiooni maailmas.