7. oktoober 1849. Baltimore. Elu jäi sinna 170 aastat tagasi üks maailmakirjanduse suurimaid kirjanikke. Pole tähtis, mitu korda saate rääkida Edgar Allan Poe, tuhandeid avaldatud artikleid, raamatuid ja uurimusi tema kohta. Pole tähtis, mitu korda nende, nende lugusid, lugusid, lugusid ja luuletusi loetakse. Pole tähtis, kas jätkate spekuleerimist tema saatuse, inspiratsiooni või elu üle, mida on juba lõpmatuseni räägitud.
Edgar Allan Poe jälgi ja võlub jätkuvalt iga lugejat maailmast, mis on tema loomingule kasvõi ühe pilgu heitnud. Ja veel, kui see on a kirglik salapära, terror või pimedus absoluutsem. Ka armastusest väljaspool surma või lõpmatust. Ka tema nime pärand saab olema igavene. Need on minu 3 lemmikluulet mida jagan täna teie mälestuses: Annabel lee, Kas soovite, et nad teid armastaksid? y Unistus.
Kindlasti oleme kõik neid mõnda aega lugenud, eriti kõige kuulsamaid: Annabel lee. Või kes pole kuulnud raadio Futura tehtud versioon?
Kas soovite, et nad teid armastaksid?
Kas soovite, et nad teid armastaksid? Nii et ärge kaotage
teie südame käik.
Ainult see, mis sa oled, sa pead olema
ja mis sa pole, ei.
Nii et maailmas on teie peen viis
teie armu, teie ilus olemus,
kiidetakse lõputult
ja armastus ... lihtne kohustus.
Annabel lee
See oli palju-palju aastaid tagasi
mereäärses kuningriigis,
elas neiu, keda võite tunda
nimega Annabel Lee;
ja see daam ei elanud muud soovi
kui armastada mind ja olla minu poolt armastatud.
Ma olin poiss ja tema tüdruk
selles kuningriigis mere ääres;
Me armastame üksteist suurema kirega kui armastus,
Mina ja minu Annabel Lee;
sellise hellusega, et tiivulised seeravid
nad nutsid kõrgelt kõrgelt.
Ja sellepärast ammu, ammu,
selles kuningriigis mere ääres,
tuul puhus pilvest,
mu kauni Annabel Lee külmutamine;
sünged esivanemad tulid ootamatult,
ja nad tirisid ta minust kaugele,
kuni ta lukustatakse pimedasse hauda,
selles kuningriigis mere ääres.
Inglid, kes on taevas pooleldi õnnelikud,
Nad kadestasid meid, teda, mind.
Jah, see oli põhjus (nagu mehed teavad,
selles kuningriigis mere ääres),
et tuul puhus öistest pilvedest,
minu Annabel Lee külmutamine ja tapmine.
Kuid meie armastus oli tugevam, intensiivsem
kui kõigi meie esivanemate oma,
suurem kui kõigil tarkadel.
Ja ükski ingel tema taevases võlvikus pole
pole kuradit ookeani all,
ei suuda kunagi mu hinge lahutada
minu kaunist Annabel Lee'st.
Kuu ei paista kunagi ilma, et oleksin magama jäänud
minu kaunist kaaslasest.
Ja tähed ei tõuse kunagi esile kutsumata
tema säravad silmad.
Isegi täna, kui tõusulaine öösel tantsib,
Laman oma kallima, oma kallima kõrval;
minu elule ja mu kallimale,
tema hauas lainete poolt,
oma hauas kohiseva mere ääres.
Unistus
Võta see suudlus otsaesisele!
Ja kaalust vabanemiseks
enne lahkumist tunnistan üles
mis sul õigeks läks, kui uskusid
et mu päevad on olnud unistus;
Kuid kas see on vähem tõsine
lootus on möödas
öösel või päikese käes,
visiooniga või ilma?
Kuni meie viimase ettevõtmiseni
see on lihtsalt unistus unenäos.
Nägu kohiseva mere poole
mis seda murdjat karistab
Mul on tihe peopesa
kuldse liiva terad.
Neid on vähe! Ja hetkega
nad libisevad minust eemale ja ma tunnen
tärka minus see nutulaul:
Oh jumal! Sest ma ei saa
hoia neid minu sõrmedes?
Oh jumal! Kui ma saaksin
päästa üks mõõna alt!
Kuni meie viimase ettevõtmiseni
kas see on ainult unistus unenäos?