Edgar Allan Poe. Bostoni geeniuse uus sünnipäev. Palju õnne.

Meister Poe 208. sünnipäev.

Täna, 19. jaanuaril, Edgar Allan Poe kohtub 208 aastat. Väga vähe. Ta on kõik oma igavikus lahkunud üks suurimaid kirjanikke kogu aeg. Pole tähtis sugu, aeg ja sajandid las nad lähevad tema tööd läbi. See oli üks parimatest ja jätkub, kuni maailm vajub oma needuse pimedusse. Nagu Usheri maja.

Temast või sellest tohutust ja suurejoonelisest teosest on võimatu rohkem kirjutada. Nii et? Oluline on see läbi lugeda. Varem või hiljem, lapsena, täiskasvanuna, alati. Aga loe läbi. Tähistame lihtsalt seda päeva. Kaks sajandit tagasi ja mitte kaua aega pärast külma linna Boston ta nägi sündinud lastest kõige ilmekamaid, suuremaid ja hukule määratud. Mida saame nende lugude ja lugude vahel valida? See võib? Ma ei arva nii.

Mustad kassid, kuldsed mardikad, kummitavad varesed, kummitavad majad, surmaportreed, süttimised, punased surmad, tapjagorillad, eksimatud detektiivid ... Võimatu on loetleda nii palju mõisteid, pilte, aistinguid ja tundeid. Nii palju hullumeelsust ja terrorit. Nii palju hirmu ja ehmatust. Nii palju fantaasiat ja reaalsust. Nii palju head. Kogu meie osa romantilistest, gootilistest, salapärastest, kartlikest, kirglikest või meeletutest vaimudest väriseb iga sõnaga Poe sulest.

Tema pilk, puhang (põhjustatud või mitte nende kummitustest ja nõrkustest), nende meisterlikkusest jutustada põrgu ja raevu, et kutsuda üles tumedamat kujutlusvõimet ületas kõik piirid. Nagu ta oma eksistentsiga tegi, sai temast põnev ja traagiline tegelane, sama imetletud kui kaastundlik. Sama ebajumalatuna, kui temast keeldutakse. Sest nagu ikka, on ka inimesi, kellele Poe ei meeldi. Arusaadav (või mitte). Ka aktsepteeritav.

Geenius või joodik. Häiritud või häiriv. Nõrk või kangelane. Mis vahet sellel on. Ta kirjutas lugusid, mis ületasid ennast. Ta uuris inimloomuse kõige sügavamaid ja tumedamaid sügavusi nagu keegi teine. Võib-olla sellepärast, et ta tahtis neile omal soovil ligi pääseda. Ja ta saavutab selle. Tema tormiline elukogemus või lihtsalt nägemus ümbritsevast maailmast, sellest elust. Mida öeldi. Vahet pole. Sellest piisas ja sellest, kui ta kujutlusvõime teda endaga kaasa viis.

Meile jätsid kustumatud nimed mälestades ja mõjutada tuhat ühte kirjanikku ja kunstnikku tähistatud nende armastuse ja terrori jälgedega võrdselt. Mõjud ja hilisemad puhkused, mis on aastate jooksul tehtud tema loomingust.

Kes suutis kirjutada "Katkukuningas", lakkas olemast inimene. Tema pärast ja lõpmatu haletsuse tõttu nii kadunud hinge poole liikudes meeldib meile teda surnuks anda.

Seda ta kirjutas Robert Louis Stevensoni essees Poe kohta. Mida Stevenson ei teadnud, on see, et Poe või tema ise ei sure enam kunagi. Nii juhtub siis, kui see, mida te oma elus teete, suudab jätta oma jälje kogu inimkonnale, kes teid läbi aegade loeb. Ja et täna soovib suur osa sellest inimkonnast, et Poe sünniks iga päev. Või mis just tema naasis sellest pimedusest ja põrgust, mida ta kirjeldas nii hästi. Rohkem kui üks isegi maksis, olen kindel.

Berenice, Arthur Gordon Pym, Prospero, Ligeia, Madeleine Usher, Augusto Dupin... Ja veel nii palju nimesid. Nii palju külmavärinaid ja needusi, laevahukke ja tragöödiaid. VÕI Annabel lee, see ühe ülevama luuletuse peategelase nimi on olemas ja mida pole ümber kirjutatud ega kirjutata. Armastus puhtas lootusetuse ja lootusetuse, lüüasaamise ja hülgamise, kire ja valu piirideta olekus.

Ei ühtegi tänast päeva, mida tähistada see sünnipäev saamine kingituseks lugege isegi ainult ühte rida de Kaev ja pendel, ning Rue Morge'i kuriteod, ning Hr Valdemari juhtum või pärit Tamerlane.

Või pole ühtegi päeva nagu täna vaata üht sadadest mugandustest oma töödest kinos. Eelkõige need, kelle lasi maha ka surematu Briti produtsent Vasara, režissööriga Roger korman pähe. Ja mitte midagi paremat kui parimate nägude, kujundite ja häälte nägemine ja kuulmine, mis puhusid nende tegelastele ja lugudele elu ja surma. Vincent Price ja Christopher Lee nad on minu jaoks Poe loomingu kõige ideaalsemad jutustajad ja tõlgendajad. Kuid on tuhat ühte versiooni, nagu need, mis on selles artiklis põimitud.

Palju õnne, hr Poe. Kõige kohutavamas põrgus või kõige hiilgavamas paradiisis. Me kõik kohtume ühel päeval uuesti. Mõlemas kahes kohas.


Artikli sisu järgib meie põhimõtteid toimetuse eetika. Veast teatamiseks klõpsake nuppu siin.

Ole esimene kommentaar

Jäta oma kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

*

*

  1. Andmete eest vastutab: Miguel Ángel Gatón
  2. Andmete eesmärk: Rämpsposti kontrollimine, kommentaaride haldamine.
  3. Seadustamine: teie nõusolek
  4. Andmete edastamine: andmeid ei edastata kolmandatele isikutele, välja arvatud juriidilise kohustuse alusel.
  5. Andmete salvestamine: andmebaas, mida haldab Occentus Networks (EL)
  6. Õigused: igal ajal saate oma teavet piirata, taastada ja kustutada.

bool (tõene)