Dámaso Alonso portree. Hernán Cortés. Säilitatud RAE-s.
Dámaso Alonso lahkus siit ilmast päev nagu täna Madridis, linnas, kus ta samuti sündis, 30 aastat tagasi. Luuletaja, õpetaja, esseist, keeleteadlane ja kirjanduskriitik oli liige esiletõstmine 27. põlvkond ja juhataja pärit Hispaania Kuninglik Akadeemia. Sain Cervantese preemia 1978. aastal. Nii et mäletate, need on 5 sonetti valitud tema loomingu hulgast.
Damaso alonso
Kuigi tema lapsepõlv möödus Astuurias, lõpetas ta selle Seadus ja filosoofia ning kirjad Madridis. Ta jagas uuringuid Üliõpilase elukoht ja ta oli osa unikaalsest kunstnike, kirjanike ja luuletajate põlvkonnast, mis oli 27. põlvkond. Ta õpetas mitmes ülikoolid välismaalastele meeldib Berliini, Cambridge, Oxford või Stanford. Siin oli ta professor ülikoolides Valencia, Barcelona ja Madrid.
Su töö on mitmekesine ning ühendab kirjandusloomingu pealkirjad ajaloo ja kriitika teistega. See oli ka James Joyce tõlk. Ta astus RAE-sse 1945. aastal ja juhtis seda aastatel 1968 kuni 1982. Oma poeetiliste loomete hulgas paistavad silma järgmised: Puhtad luuletused, Tuul ja salm, Viha lapsed, Inimene ja jumal o Vaate rõõmud.
5 sonetti
Amor
Ägedat kevadet! Minu hellus läheb
valgunud läbi kõige sügavamate veenide,
värske hontanar ja raev avalikustatud,
et kurnava imestuseni see kiirustab.
Oh mida teha, mida keeta, oh mis kiirustamist
suletud mäest üles leidma
külmunud koopa punane haav,
ja selle kõige magusam ravim, hullumeelsus!
Põgenev koletis, minu elu ehmatus,
kiir valguseta, oh sa, mu kevad,
mu äge kahjur, mu tugev peaingel!
Millisesse süngesse sügavusse ta mind kutsub,
lahti ja astraalselt, su juuksed?
Armastus. armastus, surma algus!
***
Armastan teadust
Ma ei tea. Minuni jõuab see alles kevadel
teie silmist, sünge uudis
Jumala; ainult su huulil, paitus
koristatavast maailmast, taevase rehielamust.
Kas olete kristallpuhas või lumehange
hävitaja? Ei, ma ei tea ... Sellest rõõmust
Ma tean ainult tema kosmilist ahnust,
kõrvaline biit, millega ma sind armastan.
Ma ei tea, kas sa oled surm või sa oled elu,
kui ma puudutan sinus roosat, kui ma tähte,
Kui ma helistan Jumalale või teile, kui ma teile helistan.
Junco vees või kurdid haavatud kivis,
Ma tean ainult, et pärastlõuna on lai ja ilus,
Ma tean ainult, et olen mees ja et armastan sind.
***
Eelseisev häving
Kas ma murran sind, sarapuu võlukepp,
kas ma murran sind ehk? Oh hell elu,
pime kirg rohelises keema sündinud,
sina, habras olend, keda ma käega surun!
Põgus säde, vaid kerge
krõmpsuta magusat värisevat viljaliha,
ja sa õpid, oh abitu oks,
kui palju surma võiks ühe suve jooksul.
Mitte rohkem; Ma jätan su maha ... mängi tuules,
kuni kaotate terava sügiseni,
oma roheline hullus, leht lehe järel.
Anna mulle sügist ka, issand, mida ma tunnen
Ma ei tea, kui sügavalt krigistada, milline tumm ehmatus.
Lõpeta, oh jumal, su punane leek.
***
Mujeres
Oh valget. Kes panid meie ellu
meeletutest kuristikloomadest
see külgvalgustite selgus,
need lumed, unisena punetavad?
Oh armsad kütitud loomad.
Oh sujuv puudutus. Oh seniidi märgid.
Oh muusikat. Oh leegid. Oh kristallid.
Oh pikad purjed, mis merest välja tulid.
Ay, arad pimestused, puhas orto,
kes su selle kõva mehe rinda tõi,
sellele vihkamise ja unustuse mustale möirgamisele?
Armsad tondid, pilved, tühjad lilled ...
Oh pehmed varjud, ebamääraselt inimlikud,
kurvad naised, õhust või oigamisest!
***
Palve tüdruku ilu eest
Sa andsid talle selle põleva sümmeetria
huultelt, oma sügavuse süttega,
ja kahes tohutul mustuse kanalil,
lõputuse pilgud, teie päeva valgus;
need lumekamakad, mis keetsid
Lina siledust soliveerides
ja täpse arhitektuuri imed,
kaks veergu, mis laulavad teie harmooniat.
Oh sa issand, sa andsid talle selle mäenõlva
et magusas teras valgub,
salajane kallis kullatud suitsus.
Mida teie vägev käsi ootab?
Surelik ilu väidab igavikku.
Andke talle igavik, mille olete temast keeldunud!