César Vallejo Ta on võib-olla maailma tunnustatuim Peruu luuletaja ja sündis 16. märtsil 1892 Santiago de Chucos. Tema loomingut iseloomustab avangardist ja uuendamine kirjakeelest, kus autentsus. Ta viljeles ka narratiivi. Armastuse ja imetlusega Euroopa, külastas Prantsusmaad, Hispaaniat ja Venemaad. Ta suri veel väga noorelt Pariisis, kus ta on maetud Montparnasse'i kalmistule. Et seda meeles pidada, avastada või uuesti avastada, on see nii luuletuste valik.
Cesar Vallejo – Pvalitud originaalid
Luuletaja oma armastatule
Armsad, sel ööl oled sa end risti löönud
minu suudluse kahel kumeral talal;
ja su kurbus on mulle öelnud, et Jeesus on nutnud,
ja et on magusam suur reede kui see suudlus.
Sel selgel ööl, mil olete mind nii palju vaadanud,
Surm on olnud rõõmus ja laulnud tema luus.
Sel septembriõhtul on ta ametit pidanud
minu teine kukkumine ja kõige inimlikum suudlus.
Kallis, me sureme mõlemad koos, väga koos;
meie kõrgendatud kibedus kuivab järk-järgult;
ja meie surnud huuled puudutavad varju.
Ja teie õnnistatud silmis ei ole enam etteheiteid;
Ma ei solva sind enam. ja hauas
Me mõlemad jääme magama, nagu kaks väikest venda.
valetama
Valetage. Kui ta pettis,
ja ei midagi enamat. See on kõik. muidu,
sa näed ka
kui valus on mulle selline olnud.
Valetage. Jää vait.
Nüüd on kõik korras.
Nagu teinekordki, teed sa minuga sama,
aga mul on ka nii olnud.
Mulle, kes ma olin nii palju aimanud, kui tõesti
sa nutsid,
kuna muul ajal sa lihtsalt jäid
oma armsates pungides,
mulle, kes ma isegi ei näinud unes, et sa neid uskusid,
Sinu pisarad võitsid mind.
See on tehtud.
Aga sa juba tead: see kõik oli vale.
Ja kui sa edasi nutad, siis noh!
Jällegi, ma ei pea sind isegi nägema, kui mängid.
poolvalgus
Olen unistanud põgenemisest. ja ma olen unistanud
sinu laiali pillutatud pits magamistoas.
Mööda muuli, mõni ema;
ja ta viisteist aastat imetab ühe tunniga.
Olen unistanud põgenemisest. "igavesti"
ohkas vibu skaalal;
Olen unistanud emast;
mõned värsked köögiviljad,
ja aurora tähtkujuline trousseau.
Mööda muuli…
Ja mööda kaela, mis upub.
Puudub
Puudub! Hommik, kui lähen
kaugemal, Müsteeriumini,
järgides vältimatut joont,
su jalad libisevad surnuaeda.
Puudub! Hommikul, kui lähen randa
varjumerest ja vaiksest impeeriumist,
nagu sünge lind, kuhu lähen,
valge pantheon on teie vangistus.
Teie silmis on saanud öö;
ja sa kannatad ja siis võtad
patukahetsevad rebitud valged.
Puudub! Ja enda kannatustes
peab ületama pronksikarje
pakk kahetsust!
meie leib
Hommikusöök on joodud… Niiske maa
kalmistu lõhnab armastatud vere järele.
Talvelinn… Hammustav ristisõda
vankrist lohistada tundub
aheldatud kiire emotsioon!
Tahaks kõigile ustele koputada,
ja küsi ma ei tea kes; ja hiljem
näha vaeseid ja vaikselt nutmas,
anna kõigile värsket leiba.
Ja rüüsta rikastelt nende viinamarjaistandusi
kahe püha käega
et ühe valguse löögiga
Nad lendasid naelteta Ristilt!
Hommikused ripsmed, ära tõuse!
Anna meile meie igapäevast leiba,
härra…!
Kõik mu luud on võõrad;
võib-olla ma varastasin nad!
Tulin selleks, et anda endale see, mis võib-olla oli
määratud teisele;
ja ma arvan, et kui ma poleks sündinud,
teine vaene mees joob seda kohvi!
Ma olen halb varas... Kuhu ma lähen!
Ja sel külmal tunnil, mil maa
see ületab inimtolmu ja on nii kurb,
Tahaks kõigile ustele koputada,
ja palun ma ei tea kes, andestus,
ja tee talle väikesed tükid värskest leivast
siin, mu südame ahjus...!
Allikas: hingeluuletused