Fotograafia: Carla Montero, Twitteri profiil.
Carla montero Ta õppis õigusteadust ja ärijuhtimist, kuid viimased aastad on pühendatud kirjandusele. Ta võitis Romaani lugejate ringi auhind koos Kaalul daam, tema esimene edu. Siis nad jätkasid Smaragdlaud, Kuldne nahk, Talv su näol või Verelli naisteaed. Tema viimane romaan on Tule medaljon ja see ilmus eelmise aasta oktoobris. Tänan sind väga teie aega ja lahkust mulle andes see intervjuu milles ta räägib temast ja muudest teemadest.
Carla Montero – intervjuu
- ACTUALIDAD LITERATURA: Teie romaani pealkiri on Tule medaljon. Mida sa sellest meile räägid ja kust see idee tuli?
CARLA MONTERO: Tule medaljon võtta osa tegelasi minu eelmisest romaanist, Smaragdlaud, et neid a uus seiklus otsides reliikviat, mis annab raamatule pealkirja. Ana Garcia-Brest, noor kunstiteadlane ja martin lohse, salapärane aardekütt, on selle neid läbi viiva süžee peategelased Madrid, Berliin, Zürich, Peterburi või Istanbul ohtlikus võidujooksus juveeli saamiseks.
Otsingu ajal loovad nad ühenduse a mineviku ajalugu Berliinis, maikuus 1945, vahetult pärast seda, kui nõukogude võim on linna vallutanud ja II maailmasõda Euroopas lõppeb. Selle stsenaariumi korral lähenevad mitu tegelast, millel on medaljoniga palju pistmist: Katja, vene snaiper; Eric, saksa teadlane; Ramiro, Hispaania tudeng, Ja Peter Hanke, endine agent Gestapo omast.
Mõte võta tegelased uuesti üles de Smaragdlaud See on midagi, mida olen nende kümne aasta jooksul alates selle romaani avaldamisest soovitanud publik. See koos teiste teemadega, mida tahtsin arutada ja mis tundusid projektiga ideaalselt sobivat, on viinud selleni Tule medaljon.
- AL: Kas saate naasta selle esimese raamatu juurde, mida lugesite? Ja esimene lugu, mille kirjutasite?
CM: Ei, ma ei mäleta esimest raamatut, mida lugesin. See võis olla koomiks, kui ma olin väike, armastasin neid, ka raamatuid Jelena Fortun, Viis, Hollisterid… Võib-olla oli esimene täiskasvanutele mõeldud raamat, mida lugesin Kampsun, ning Daphne du maurier, ja see tõmbas mind endast välja. Esimese asjana kirjutasin a romantiline seiklus, käsitsi, fooliumites, olles teismeline.
- AL: Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
CM: Mul on liiga palju lemmikautoreid, ma ei oska ühte valida. Jane Austen, õed bronte, Charles Dickens, oscar metslased, Agathe Christie, Hemingway, Scott-Fitzgerald, Ken infoleht, rosamunde pilcher, Michael Delibes, Elena Fortún ... Buf, ma jätsin nii palju ...
- AL: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
CM: A Jane eyre ja hr Rochester.
- AL: Kas teil on kirjutamise või lugemise osas erilisi harjumusi või harjumusi?
CM: Puudub. Tulenevalt oma oludest suure pere liikmena kirjutan, kus saan, kuidas saan ja millal saan.
- AL: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
CM: Kui saan valida, eelistan hetki vaikus ja üksindus, minu töölaual akna ees, teega, mis lõppeb külmaga, ja süüdatud küünlaga.
- AL: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
CM: Kõik peale terrori -va mõned klassikalised- ja ulmekirjandus.
- AL: Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
CM:Mehed ilma naisteta, ning Murakami. Ja kirjuta, ma kirjutan paar intervjuud.
- AL: Kuidas on teie arvates kirjastamine ja mis otsustas teid proovida avaldada?
CM: Mina Ma otsustasin avaldada romaanilugejate ringi auhind. Seni polnud mul olnud kutsumust avaldada, kirjutasin oma lõbuks. Kuid sattusin selle hiljuti välja kuulutatud auhinna peale ja asjaolu, et selle hääletasid eranditult lugejad, julgustas mind ennast esitlema. Ma võitsin selle ja see on toonud mind sinna, kus ma praegu olen, kaksteist aastat hiljem ja kuue avaldatud romaaniga.
Praegu on paljude olemasolu isekirjastavad platvormid see on hea esitlus, et teha hüpe kirjastusmaailma. Tõsi on ka see, et konkurents on suur ja minu kuuldavasti on raske leida töid, mis ühendaksid kvaliteeti ja ärilist suunitlust.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
CM: Praegune olukord ei mõjuta mind professionaalsel tasemel, igal juhul teeb see seda paremuse poole, sest need aastad kestnud pandeemia inimesed on lugemismaitse tagasi saanud prioriteetse vaba aja veetmise vormina. Igal juhul, Ma ei usu, et see pandeemia mind inspireerib. Minul omalt poolt on piisavalt, et seda elada, ma ei taha, et see ka minu lugudesse kuuluks. See pole isegi minu kui lugeja jaoks atraktiivne teema.