Anaphora

Anaphora on retooriline kuju, mida kasutatakse luuletajate ja lüürikirjanike seas laialdaselt. See koosneb sõna või fraasi pidevast kordamisest, tavaliselt salmi või lause alguses. Kuigi see võib lõpuks ilmuda keskele. Seda võib näha Amado Nervo järgmises lauses: “Siin on kõik teada, siin pole midagi saladust”.

Seda kasutatakse selleks, et anda tekstile selge ja ühemõtteline kavatsus ning konkreetne kõla.. Samamoodi kasutatakse seda proosaluuletuste ehitamisel, hoolimata sellest, kas tegemist on täpsete fraaside või sarnaste süntaktiliste rühmade kordustega. Näiteks:

"Kõndija, rada pole, rada tehakse kõndides". (Intertext tõi välja Joan Manuel Serrat luuletusest "Cantares", autor: Antonio Machado).

Tahtlik retoorika

Lisaks sellele, et kirjutised on varustatud kindla rütmi ja sonoritega, Mõiste, idee või sama lüürilise objekti esiletõstmisel on see oluline retooriline kuju, mis on mõne salmi peategelane. Tahtlikku retoorikat illustreeritakse allpool Andrés Eloy Blanco väljavõttega:

"Minu maal sündinud maalikunstnik võõra pintsliga // maalikunstnik, kes käib nii paljude vanade maalijate teed // kuigi Neitsi on valge, maalige mulle väikesed mustad inglid." ("Maalige mulle väikesed mustad inglid", Andrés Eloy Blanco).

Lisaks on anafooral juhtiv roll diktsioonis. Seega muudab see luule kunstiliseks ilminguks - mida tuleb täielikult hinnata - see tuleb ette lugeda. Kas lauldakse, loetakse ette või kuulutatakse välja valjusti. On ebaselge, kui lugeja on publiku ees, kes teda tähelepanelikult kuulab, või ruumi üksinduses.

Anafora päritolu

Anafoora mõiste pärineb Kreeka päritolu kahe sõna kombinatsioonist. Esiteks ana, mille tähendus on "kordamine" või "sarnasus"; täiendatud phereiin, mis tähendab "liikuda". Teiselt poolt, Nad on olnud ammu enne kirjutamise leiutamist.

Akadeemikud väidavad, et anafooride kasutamine pärineb aegadest, mil suulisus oli ainus vahend teadmiste edastamiseks. Seetõttu Seda ressurssi kasutati lausetes väljendatud ideede osas kahtlemata jätmiseks või seda võiks valesti tõlgendada.

Grammatilise anafoora tüübid

Keeleteaduse ja grammatilise analüüsi valdkonnas on "anafoora" termin, millel on kolm erinevat tähendust. Lisaks retoorilise kujundi kasutamisele on see üks eripära, mis muudab hispaania keele raskesti omastatavaks neile, kes pole nende emakeel. Isegi mõnikord tekitab see hispaania keelt kõnelevatele inimestele alates sünnist raskusi.

Kasutamine

• Anafoorat kasutatakse asesõnana võrdluspunktina või deiktilisena, mille tähendus on seotud diskursuse kontekstiga. Pange tähele Filippo Neviani “Nek” järgmise fraasi:… «Laura põgeneb mu elust ja teie, kes te siin olete, küsige, miks ma teda haavadest hoolimata armastan» ...
• Samamoodi anafoor võib olla väljend, mille tõlgendamine allub teisele fraasile, mis kõnet täiendab.
• Lõpuks selle tähendus allub mõistetele, mis kordamise ajal (sõna või fraasi) on tekstis juba olemas. Näiteks: "Sidrunirohelises istus pinti suurune lind." (Albalucía Ángel).

Anafora ja katafoor

Anaphora ja cataphora on terminid, mille tähendus on sageli eksitav. Nende kahe vahel on siiski ainult üks erinevus, millest on üsna lihtne aru saada. Ühest küljest kasutatakse katafoore Kastiilia grammatikas struktuuride sidususe ressurssidena, vältides sõnade kordumist.

Anafooras kasutatakse asesõna pärast seda, kui subjekt on juba lause sees esitatud. Selle asemel katafooris kasutatakse kõigepealt “asendusterminit” ja hiljem ilmub tegevuse peategelane.

Näiteks: "Ella ei oodanud kaua, kas see on Patricia tal pole kannatlikkust ”.

Elips ja anafoor

On kolmas grammatiline „tööriist”, mida kasutatakse tekstide sidususe tagamiseks ilma sõnade pideva kordamiseta. See räägib ellipsist. "Asendus" asesõna siin ei kasutata. Teema jäetakse lihtsalt välja, mille puudumine on tekstis täielikult õigustatud ja kus pole segadust tegelase või objekti suhtes, kellega seda räägitakse.

Puudumise (ellipsi) võib anda anafoorade "liiki". See tähendab, et väljajätmine toimub siis, kui subjekt on juba esitatud: Marina ja Roberto on eriline paar, nad tõesti armastavad üksteist väga. Samamoodi võib see toimida ka „vaikiva” katafoorina. Pange tähele järgmist lauset: "Ta ei tulnud, Eduardo on vastutustundetu."

Anafoora kui retooriliste kujundite üldised omadused

Ehkki kohati võivad retoorilised ja keelelised anafoorad välja näha sarnased, aitab nende mõnede üldiste omaduste ülevaatamine selgitada erinevusi üksteise vahel.

Sisend

Selle välimus ilmneb tavaliselt iga lause alguses. Tavaliselt alates lause avamisest ja pärast seda, millele järgneb iga lause sulgemine. Seetõttu sel juhul ilmneb anafoor pärast perioodi ja sellele järgnenud perioodi või ajavahemiku järel. Näiteks: „Õnnis sa oled linnas või maal. Õnnis on teie sisikonna vili ja teie maa vili ”. (28. Moosese XNUMX).

samuti, sisendanafoorad võib leida koma või semikooloni järel. Seda täheldatakse järgmises lõigus: „Löö tera, veski, kuni nisu sajab lund. // Andke kivi, vett, kuni selle kaotate. // Andke tuuleveski, õhku, kuni see on kättesaamatu ”. (Miguel Hernández).

Üks sõna, üks fraas

Seda tüüpi anafooras on eRessurss hõlmab rohkem kui ühte sõna, nagu võib näha Silvio Rodríguezi järgmisest fragmendist: „On neid, kes vajavad armastuslaulu; on neid, kes vajavad sõpruslaulu; on neid, kellel on vaja minna tagasi päikese kätte, et laulda suurimat vabadust ”.

Koos soo muutustega

Üks viis, kuidas anafoorat võib lause sees leida, on polüptotoon. Siis, korduv termin muudab teksti käigus sugu. Näiteks: "Kuidas sa tahad, et ma sind armastaksin, kui see, keda ma tahan, et ta mind armastaks, ei armasta mind nii, nagu mina tahan?"