Kõige kaasaegsematel teooriatel, mis töötavad filosoofiast alates esteetika ning kunsti ja ilu kontseptsioonide kohta, on nii suur jõudlus, et poleks hea jätta tähelepanuta viimase loetud raamatu kommentaari.
Hans-georg gadamer on selle raamatu nimega «Praeguse ilu ", ja see teeb ajaloolise teekonna Kreeka suurtest klassikutest läbi erinevate mõistete ja vaatenurkade, mida Lääne ajaloo erinevatel perioodidel töötati, et oleks võimalik vastata keerulise lahendusega küsimustele. Kas mineviku ja oleviku kunsti vahel on seos? Miks nõuab kunst ühiskonnale õigustust? Ja vastuseks apelleerib ta mitte ainult sellele ajaloolisele teekonnale, vaid ka erinevatele definitsioonidele, mis erinevate mõjukate tegelaste suus on olnud mõisted nagu Ilu, kunst ja esteetika.
Ja see lõpeb pärast seda, kui on tehtud peen teekond, mis on väärt iga sõna ja raskesti mõistetavat ideed, öeldes, et igal ajal, kohas ja kultuuris on kolm etappi ehk viis, kuidas kunst ja kogukonnad on omavahel seotud olnud . Mäng, sümbol ja pidu on need kolm elementi, mis pakuvad suhet kahe aja, erinevate mõistete vahel. Hegeli sõnade järgi juba surnud klassikalise kunsti ja Frankfurdi koolkonna teoreetikute hinnangul suremas või võib-olla pidevas transmutatsioonis selle reproduktsioonitehnika kvaliteedi tõttu sureva klassikalise kunsti lähedus.
Gadamer oli saksa filosoof, sündinud 1900. aastal ja surnud 2002. aasta märtsis. Tal oli õnne olla pealtnägijate või soovi korral saajate kunsti suurte muutuste tunnistajaks. Klassikalisema kunsti evolutsiooni ergas jälgija esteetiliste purunemiste suunas, millel on nii kunstnike kui ka nende saajate jaoks tohutu väärtus. Kuuludes hermeneutilise filosoofia ritta, on tema otsingud alati toetunud millelegi, mida Kreeka filosoofide kõige klassikalisem sel viisil väitis: «Ma tean ainult, et ma ei tea midagi«. Gadamer tugines kogu oma filosoofilise töö teostamisel pigem küsimuste esitamise ideele kui täpsete vastuste leidmisele. Dialoogide loomisel erinevate aegade ja tajumis-, nägemis-, vahetu reaalsuse tundmise ja mitte vahel.
Tekst, mida ei raisata ja mis vaatamata teatud raskustele, mis tal harjumatute lugejate jaoks on, pean ütlema, et see on kuni viimaste lehtedeni ekstaasiline.
AITÄH!!!!!!