Punamütsike

Kõige tuntuma versiooni päritolu Punamütsike pärineb XNUMX. ja XNUMX. sajandi suuliste aruannete koostamisest. Varaseim salvestatud köide pärineb aastast 1697 ja seda iseloomustavad narratiivi üsna toored osad. Hiljem võtsid vennad Grimmid enda õlule need julmad detailid ja ka näidendi algversioonides sisalduvad erootilised segmendid.

Samamoodi prantsuse aristokraat Charles perrault lisas moraali (seni ei arvestatud), et tüdrukutele hoiatus selgeks teha võõrastega usaldamise ohtude osas. Vennad Grimm viitas ka Ludwig Tiecki kirjutatud tekstile teises kogumikus pealkirjaga Rotkäppchen, mis ilmus tema novellikogu Kinder- und Hausmärchen.

Vendade Grimmide elulugu

Sündinud kodanlikus perekonnas Saksamaal, Jacob (1785-1863) ja Wilhelm (1786-1859) olid vanimad kuuest õest-vennast. Nad lõpetasid Marburgi ülikoolis õigusteaduse kraadi. Seal lõid nad tiheda sõprussideme luuletaja Clemens Brentano ja ajaloolase Friedrich Karl von Savignyga - sõprussidemed, mis oleksid nende koguteoste võtmeks.

Brentano oli ka folklorist, tõenäoliselt oli tema mõju võtmeküsimuses tema mõju vennad irvitavad seoses populaarse narratiivi paremusega kultuurikirjanduse ees. Wilhelm Grimm pühendus peamiselt keskaegse kultuuri uurimistööle. Seevastu Jacob valis saksa keele filoloogia põhjaliku uurimise.

Nad siirdusid Göttingeni ülikooli 1829. Seejärel jäid nad aastast 1840 Berliini Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeteks.. Peale tunnustatud kirjanduskogude avaldasid vennad Grimmid didaktilisi (pedagoogilisi) tekste ja keeleteaduslikke töid. Tegelikult said neist saksa sõnaraamatu esimese köite eelkäijad ja - keele keerukuse tõttu - valmis see alles 1960. aastatel.

Punamütsike autor Charles Perrault

Sellel XVII sajandi versioonil on selged viited Louis XIV kohtu aristokraatlikule omapärale - kuhu Perrault kuulus - koos prantsuse rahvatraditsiooni mõningate elementidega. Teksti peamine sõnum on hoolimatute või väga ulakate laste hirmutamine, esindades hunti reaalse ohuna.

Kuid Punamütsike Perrault's ei olnud spetsiaalselt suunatud lastele, sest ühiskond suhtus lapsepõlve hoopis teistsuguselt kui praegu. Hundi kuju kui tõeline oht tuleneb koerte põhjustatud väikeste lambakoerte surmadest (nendel aegadel väga levinud). Samamoodi on hunt selgesõnaline viide kurjadele meestele, kellel on tüdrukute suhtes perverssed soovid.

Vendade Grimmide versiooni kokkuvõte

Haige vanaema ja hunt

Punamütsikese peategelane sai oma nime punasest kapuutsist, mida ta alati kandis. Loo alguses oli ta väga naiivne ja armastav tüdruk, eriti kiindunud vanaemasse. Ühel päeval haigestus tema vanaema, nii et Punamütsikese ema palus tal tuua korv toiduga. Kuid teel hakkas hunt teda järgima ja teda küsitlema. Tüdruk selgitas, et läheb haige tõttu vanaema juurde toitu tooma.

Hundi trikk

Hunt soovitas, et kui ta lilli tooks, oleks vanaemal teda nähes veelgi suurem rõõm. Siis häiris Punamütsike rõõmsalt lilli korjamas, kui hunt oma sammu tegi. Sihtkohta jõudes avas ta ukse; Muretsedes helistas ta vanaemale ... keegi ei vastanud, nii et Punamütsike läks tuppa, kust leidis varjatult hundi voodilt.

Pärast sugestiivset dialoogi (hundi kõrvade, silmade, nina ja suu kohta), mida kõik lapsed põlvest põlve teavad, hunt sattus tüdrukut sööma. Siis tegi kuri loom väga sügava une.

Imeline päästmine

Onni lähedalt möödunud jahimees kuulis hundi norskamist ja läks teda püssist tulistama, kuid ta hoidis end mõttelt, et majaproua võib olla sees. Tõepoolest, jahimehel õnnestus magava hundi kõht avades päästa vanaema ja punamütsike. Kohe pärast seda täitis ta kõhu kividega ja koer suri nende raskuse tõttu. Lõpuks on vendade Grimmide versioonis hundi teine ​​katse, kes üritas taas Punamütsikat petta ... Kuid neiu ja tema vanaema viisid toidulõhnaga hundi surnapüünisesse, mille järel , keegi teine ​​ei üritanud neid uuesti kahjustada.

Programmi analüüs ja teemad Punamütsike

Muutused erootiliste aspektide lõpetamises ja kehastamises

Vendade Grimmide tehtud kõige ilmsemad muudatused on õnneliku lõpu lisamine ja erootilisemate osade väljajätmine. Seda võrreldes eelmiste versioonide ja Charles Perrault 'väljaandega. Ehkki hundi ja Punamütsikese vahelise "sensoorse" vestluse alateadlik kontekst säilib.

Populaarsete tunnuste püsimine

Kõige esinduslikum rahvateema kõigis versioonides Punamütsike nad kuuluvad populaarsete meeleavalduste auastmesse. Intertekstuaalsus avaldub kogu teose jooksul kurikuulsal viisil, kuna samad tegelased jäävad erinevates olukordades läbi kõigi oma suuliste lugude ja kirjalike väljaannete. Sarnaselt täheldatakse kõnekeelt pigem rahvaklassi kui jõuka Euroopa eliidi jaoks.

Tõeline maagia

Seetõttu ei saa väljamõeldud ja üleloomulikust elemendist puududa. (näiteks: kui jahimees avab hundi kõhu ja saab Punamütsikese koos vanaemaga elusaks). Samamoodi on hundi kehastamine nii aja reaalse ohu kujutamine kui ka metafoor vääraste kavatsustega meeste ahistamiseks tüdrukute suhtes.

Alati kohal olev "Yin Yang"

Punamütsike sisaldab lastekirjanduse tüüpilist igavese vaidluse sümboolikat hea ja kurja vahel, kehastasid neiu ja hunt. Ilmselgelt esindab Punamütsike kogu lapsepõlve süütust ja naiivsust. Seevastu hunt on täiesti põlastusväärne, alatu ja ahne. Lisaks puudutab see lugu küpsuse küsimust, kui see selgitab tütre sõnakuulmatuse tagajärgi ema ignoreerimisel.

Rakendusliku õppe moraal

Sõnakuulmatuse koht muutub vendade Grimmide versiooni lõpus õppimiseksNoh, kui ilmub teine ​​hunt, on Punamütsike ja tema vanaema valmis enda eest hoolitsema. Ambitsioon on veel üks kirjeldatud teemadest, mis kajastub hundi liigses ahnuses, kes, olles oma vanaema söömisega rahul, sööb ka Punamütsikese.

Halvasti teostatud vanemlus

Olulise detailina võiks tõlgendada, et Punamütsikese ema on tütre üksi metsa saatmiseks üsna hooletu tegelane. Vendade Grimmide koostamisel on kõrvaltegelaste konstrueerimine väga hästi toetatud, sest vanaema analüüsimisel on kurikuulus tema seisund haavatavas inimeses, kes vajab heaolu tagamiseks abi.

Kangelane

Hundi halvad teod viivad paratamatult tema surmani vaikse kangelase (kes võib sümboliseerida isa ja kaitsva kuju) käes: jahimees. Universaalne kaudne sõnum Punamütsike See on "ärge rääkige võõrastega", seetõttu on see olnud narratiiv, mis on ületanud piirid, ajad ja ühiskonnaklassid.