Miguel Altolaguirre ja Emilio Prados
Manuel Altolaguirre ja Emilio Prados oli kaks luuletajat malagueños mis kuulub 27. põlvkond. Selle käputäie geeniuste teiste kolleegide varju jäetud, on ka selle kvaliteet vaieldamatu. Täna mäletan neid ja õigustan neid 6 oma luuletusega.
Manuel Altolaguirre
Sündis Malagas 1905. aastal ja asutas enne kahekümnendat eluaastat oma esimese luuleajakiri milles toimusid tuntud luuletajate ja mõne tema põlvkonna kolleegi koostöö. Ta reisis Prantsusmaale ja Inglismaale, kus asutas oma trükikoja.
Hispaaniasse naastes ta jäi kodusõja ajal vabariigiga ja konflikti lõppedes lahkus ta lõplikult. See loodi aastal Mehhiko ja see oli pühendatud kinematograafilisele suunale. Peal 1959, visiidi ajal Hispaaniasse, suri õnnetuses auto sisse Burgos.
Tema tunnustatumate tööde hulka kuuluvad Üksildus koos y Poeetiline elu.
3 luuletust
Sinuga
Sa pole ilma minuta nii üksi.
Minu üksindus saadab teid.
Ma pagendasin teid ära.
Kellel teist on patriotism?
Taevas ja meri ühendavad meid.
Mõte ja pisarad.
Saared ja unustuse pilved
Nad eraldavad teid ja mind.
Kas mu valgus võtab su öö ära?
Kas teie öö lülitab mu isu välja?
Kas teie hääl tungib läbi minu surma?
Minu surm on kadunud ja jõuab teieni?
Mu huultel mälestused.
Teie silmis lootus.
Ilma sinuta pole ma nii üksi.
Teie üksindus saadab mind.
***
suudlus
Kui üksi sa seal sees olid!
Kui ma su huuli piilusin
punane veretunnel,
pime ja kurb, see vajus
kuni hinge lõpuni.
Kui mu suudlus tungis,
selle soojus ja valgus andsid
värinad ja ehmatused
teie üllatunud lihale.
Sellest ajast alates teed
mis viivad teie hinge
sa ei taha, et nad maha jäetaks.
Mitu noolt, kala, lindu,
kui palju paitusi ja suudlusi!
***
Armastus, sa lihtsalt näita ennast ...
Armastan sind lihtsalt näidata ennast
selle jaoks, mida te minust alustate,
nähtamatu õhk sa oled
et sa mu mu hinge põlgad
puhta taeva määrimine
ohkamise ja pisaratega.
Möödaminnes olete mind maha jätnud
harudega harjamine,
kaitstud külma eest
okkade poolt, mis kriimustavad,
sulges mu juured
veekogude läbipääs,
pime ja jätab palja otsaesise
see kallis rohelus ja lootus.
Emilio Meadows
Sündinud ka Malagas 1899. aastal, 15 aastaga ta lahkus internaati õppima Madrid kus see kokku langes Juan Ramon Jimenez. Hiljem oli ta üliõpilaste residentsis, kus ta kohtus Dalí ja García Lorca. Ta veetis peaaegu aasta haiglas a kopsuhaigus ja seal kasutas ta võimalust lugeda ja kirjutada. Taastudes tagasi Malagasse kus ta osales Litorali ajakiri. See oli ka Lõuna trükikoja toimetaja, mis tõi talle rahvusvahelise tuntuse. Ta läks ka Mehhikosse ja suri seal.
Tema tööd jagunevad kolm etappi pühendatud sotsiaalsed probleemid, olemus ja sisekaemus. Mõned pealkirjad on Kuus pusletemplit o Veres nutmine.
3 luuletust
Näiline vaikus
Nähtav vaikus teie silme ees,
siin see haav ei ole tulnukate piire?
täna on teie stabiilse tasakaalu ustav.
Haav on sinu oma, keha, milles see on avatud
See on sinu oma, ikka jäik ja elav. Tule, puuduta,
tule alla, lähemale. Kas näete oma päritolu
sisenedes oma silmade kaudu sellesse ossa
vastuolus eluga? Mida olete leidnud?
Midagi, mis pole püsivalt teie oma?
Visake pistoda maha. Viska oma meeled minema.
Teie sees sünnitab see, mida olete andnud,
See oli sinu oma ja see on alati pidev tegevus.
See haav on tunnistaja: keegi pole surnud.
***
Laul silmadele
Mida ma tahan teada
on seal, kus ma olen ...
Kus ma olin,
Ma tean, et ei saa iial teada
Ma tean, kuhu ma lähen
Kus ma olin,
Kuhu ma lähen,
kus ma olen
Ma tahan teada,
õhus hästi avatud,
surnud, ma ei tea seda, ma olen elus,
milline ma tahtsin olla.
Täna tahaksin seda näha;
ei homme:
Täna!
***
Unistus
Ma helistasin sulle. Sa helistasid mulle.
Voolame nagu jõed.
Tõusis taevasse
nimed segaduses.
Ma helistasin sulle. Sa helistasid mulle.
Voolame nagu jõed.
Meie surnukehad jäid
silmast silma, tühi.
Ma helistasin sulle. Sa helistasid mulle.
Voolame nagu jõed.
Meie kahe keha vahel
Milline unustamatu kuristik!