Fotograafia: Juanjo Braulio, Twitteri profiil.
Juanjo Braulio Ta on pärit Valenciast, aastast 72 ja töötab ajakirjanikuna. 2015. aastal avaldas ta oma esimese romaani pealkirjaga El silencio del quagmire millega see oli väga edukas ja mida on hiljuti kohandatud kino. Tema teine romaan ilmus 2017. aastal ja on Räpane ja kuri. Selles intervjuu Ta räägib meile neist ja paljust muust. Hindan väga teie pühendunud aega ja lahkust.
Juanjo Braulio - intervjuu
- ACTUALIDAD LITERATURA: Oma esimese romaaniga El silencio del quagmire, debüteerisite 2015. aastal väga edukalt ja film on tehtud ja teine on Räpane ja kuri. Kas ootasite kirjandusmaailmas head vastuvõttu?
JUULI BRAULIO: Ma valetaksin, kui ütleksin jah. Selge on see, et kirjutatakse selleks, et lugeda ja et sellise asjaga tegeleb võimalikult suur hulk inimesi. Kriitikute ja avalikkuse vastukaja aga ületas kõik ootused mille peale olin mõelnud. El silencio del quagmire See oli lisaks minu esimesele romaanile väljakutse, mille olin endale esitanud, kas ma saan sellega hakkama, sest olin tol ajal meedias kirjutanud üle kahekümne aasta, kuid Ma polnud kunagi sellist väljakutset vastu võtnud sest uudiste, reportaažide või intervjuude kirjutamine on hoopis teistsugune kui romaan, mis ei nõua mitte ainult muid koode, vaid ka muid režiime.
- AL: Kas mäletate mõnda oma esimest lugemist? Ja esimene lugu, mille sa kirjutasid?
JB: Olen olnud ablas lugeja alates kuuendast eluaastast, seega on mul väga raske esimest lugemist meenutada. Ema aga mäletab, et kui ma olin umbes seitsme-kaheksa-aastane, sattusin minu kätte ühe alaealiste väljaanne. Iliad y Odüsseia et see oli minust vanematele lugejatele ja et saatsin kohale nädalavahetusel. Kuna nad arvasid, et ma ei saanud sellest loost aru, tegid nad mulle väikese testi ja olid üsna üllatunud, kui avastasid, et ma sain sellest aru.
Seoses minu esimene lugu ilukirjandus, mul on küll üks anekdoot ajast, kui olin kaheteistkümneaastane ja minu keele ja kirjanduse õpetaja — Isabel de Ancos, kellele ma armastan ja tänan palju, saatis tasuta teemalise essee. Kirjutasin loo kummitustest et ta enda arvates arvas, et on selle kuskilt kopeerinud. Sel põhjusel pani ta mul tunni ajal veel ühe kirjutama ja kui ta seda luges, ütles ta mulle: "Sinust saab kirjanik." Mul kulus kolmkümmend aastat, et teda kuulata, aga kuulasin.
- SELLE: Peakirjanik? Saate valida rohkem kui ühe ja kõigi ajastute hulgast.
JB: Raske valik. Borges ütles, et teised võivad oma kirjutatud raamatutega kiidelda, tema aga nende raamatutega, mida ta luges, ja mina arvan täpselt samamoodi. Nimekiri oleks lõputu, kuid oma lemmikute hulgas tooksin selle esile Robert Graves, Umberto Eco, Mario Vargas Llosa, Javier Cercas, Margarite Yourcenar, Manuel Vazquez Montalban...
- SELLE: Millise raamatu tegelasega oleksite tahtnud tutvuda ja luua?
JB: Noh, jätkates eelmise küsimuse loendiga, Baskerville'i vend William de Roosi nimi; kuni Uraan de Kitse pidu; juurde Rafael Sanchez Mazas de Salamisi sõdurid; juurde Adriano de Hadrianuse mälestused või Pepe Carvalho de tätoveering. Näiteks.
- AL: Kas kirjutamisel või lugemisel on maania või eriline harjumus?
JB: Tegelikult ei. Pärast aastaid suhtlusmeedia uudistetoimetustes, mis pole eriti vaikne koht kirjutamiseks, Olen harjunud end peaaegu kõikjal isoleerima. Ja minuga juhtub sama lugu lugedes, nii et, välja arvatud vee all, saan ma arvan, et saan mõlemaga igal pool hakkama.
- SELLE: Ja teie eelistatud koht ja aeg seda teha?
JB: Põhimõtteliselt. seesama. Lisaks kirjanikutööle olen endiselt ajakirjanik, seega on kirjandusele pühendatav aeg piiratud, nii et olen harjunud ka selleks vaba aega kasutama.
- SELLE: Kas on muid žanre, mis teile meeldivad?
JB: Jah, ma olen raamatute fänn Ajalugu ja poliitilised esseed.
- SELLE: Mida sa praegu loed? Ja kirjutamine?
JB: Ma loen alati kaks või kolm raamatut korraga. praegu olen koos Ilma hingeta, ning Sebastian Roa e Rooma lood, autor Enric Gonzalez. Seoses sellega, mida ma kirjutan, on mul käes päris suur projekt Ma ei oska selle kohta hetkel midagi öelda.
- SELLE: Milline on teie arvates kirjastusstseen?
JB: Noh, nagu alati. Halva raudse tervisega sest Hispaania on riik, mis muu tsiviliseeritud maailmaga võrreldes ei loe.
- AL: Kas praegune kriisihetk on teie jaoks keeruline või suudate tulevaste lugude jaoks midagi positiivset säilitada?
JB: Kõik mõjutab. Meie, kirjanikud, ei ole olendid, kes elavad elevandiluust puurides, unustamata, mis neid ümbritseb. Samuti minu puhul minu ajakirjanikustaatus teeb minust praeguse narkari millega paratamatult kõik see minu lugusid mõjutab. Kuid see, mis lõpuks romaanis või loos ilmub, on midagi, mida ma ei oska ennustada.