Fotograafia: Clara Janes. RAE
Clara Janes on luuletaja, romaanikirjanik, esseist ja tõlkija ning sündis Barcelonas sellisel päeval nagu täna 1940. aastal. Ta on kirjastaja ja poeedi Josep Janés'i tütar, samuti on tal kraad filosoofia ja kirjanduse erialal ning Maître dès Lettres Sorbonne'i ülikoolist võrdleva kirjanduse erialal. See on ka Hispaania Kuningliku Akadeemia liige.
1997. aastal omandas ta tõlgina Riiklik tõlkeauhind. Ja tema luulelooming on saanud ka olulisi auhindu, nagu Barcelona linna auhind, Melilla linna auhind või Gil de Biedma luuleauhind. Seda on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde. Tema tiitlite hulgas on võidetud tähed, inimlik piir, Otsib Cordeliat, Isiklik antoloogia o parallaksid. Selle avastamiseks läheb üks luuletuste valik.
Clara Janés — luulevalik
jään kannatlikult ootama
Jään kannatlikult ootama
jälitades, nagu koer, hetke.
Või ma lähen läbi teie värsside džungli
aeglaselt oma teed tegemas
läbi varjatud teede,
väikeste vahede jaoks
et jätsid pooleli.
See oli koidikul
See oli koidikul
vabandan tunni pärast.
Su unistuste silmalaud vaikisid
mu padja all
ja kui esimene tuli puruneb
joonistati valgele
su kulmu kortsus
ja su hääl pomises paar sõna.
lambis
sa jätsid väsimuse žesti
ja siis
su pilk kutsus mind
roosidest.
Jooksin neid kallistama
ja istusin laua taha
ja tühjale paberile
Järgisin jooni
et su käsi libises
lahti hirmust
varjatud tähendus,
hirmust mitte enam koos olla,
hirmust mitteteadmise ees
kui keegi suudab selle jumaliku mutatsiooni omaks võtta
olla ühes kahes,
rebitakse
ja nõnda teist surnust kiskudes.
ja lehel
oli elavalt mõtestatud
sõna ülestõusmine.
puule haiget teha
puule haiget teha,
selle lõhn katab mind,
oh lahke reivi
samal ajal kui tähed pöörduvad
leek võrgutab
unistuste suits, mis mind hällitab.
Vaata mu südant isegi siis, kui ma magan.
enesetapusaar
enesetapusaar
ilmselt loll,
alusta naeratust
teie näost.
näitab ebaselgust
sinu aroomidest,
oma vanast
kelle silmad pööravad selja,
teie uimastavate grimassidega kaunitest noortest.
Sinu vaikuses, saar,
sa räägid ja räägid,
kuid valik pole piiratud
teie ettepanekule
Mineviku, tühisuse või kauguse vahel
No,
sa ei saa välja, ütleb Holan,
uste kaudu
et seintel
nad on
ainult
maalitud.
Ma lasen endal surra sinu vaikuses
Ma lasen endal surra sinu vaikuses,
et öösel sa mulle süüa andsid
kirsipuu viljad
oma varjude magamistoas
parfüümipuhurid
ja ma ei soovi rohkem midagi.
Ma lasen endal surra sinu vaikuses.
Silmad
sa surusid mu nurka
ja haaras vihkamisega mu revääridest,
sa surusid mu nurka
ja sa lõid mind
kuni punase vere jätmiseni
õhk ise,
ja nii ja kõike,
ennäe, ma tõusen ikka üles
ja sind vaadates ütlen ma:
praegu,
Sel hetkel ma otsustan
Ma annetan oma silmad
isegi kui ma pean need võtma
minu tapja
Samm-sammult
Samm-sammult
ei usalda neid
mida nad pole kunagi mõelnud
enesetapp.
Nad teevad samm-sammult teed,
pimestades end kuristiku ees, mis inimest alati kummitab
Sisestage matemaatikaratas
Asjast.
Nad muudavad end meeleheitele haavamatuks.
Nad räägivad isegi külmalt,
südamega.
käed tulevad
Käed sirutuvad välja
lugematu arv käsi,
mustad käed,
et mu silmi pimestada,
peatada mu jalad,
et kuivatada mu veene,
tungivalt ahvendama
mööda keha
ja jätke see mustaks.
Nad ajavad oma keele välja,
hambad,
süda ja neerud,
soolestik ja aju...
Lähedane sõber, nii kaugel,
tule hetk
ja oma mängudega
hajutada selle kohutava pimeduse tähelepanu.
Anna mulle jõudu jõgi
emakast,
nagu enne.
isegi piisavalt
ära sõitma
käed.
need käed
kui must
ja kartmatu
Nad ümbritsevad mind
ma küsin
Võitmatu paanika vang,
ja kuigi ma tean kõigi unistuste mõttetust,
sellest piinavast vanglast, mis on elu,
Ma palun inimese täielikku autonoomiat
ja õigus üldse mitte õigustada
tema olemasolu.