Andaluusia luuletajad I: Luis García Montero

Olen andaluuslane, nii et ei saa seda ei vältida ega eitada, veri laseb mind. Sel põhjusel olen tahtnud teha mitmeid artikleid, see olend "Andaluusia luuletajad I: Luis García Montero" esimene viiest, Andaluusia luuletajate ja luule kohta.

Hakkame koorima Luis Garcia Montero. Kas sa tead seda? Kui vastus on eitav, on see teie võimalus seda teha.

Luis Garcia Montero

Montero sündis samal maal kui Granada García Lorca 1958. aastal luuletaja, kirjanduskriitik, Granada ülikooli hispaania kirjanduse professor ja esseist. See abielus veel üks suur hispaania kirjandus: Almudena Grandes.

Osa tema ulatusliku kirjandusteose esiletoomine toome esile järgmised luuletused:

• AIDS, haigus ilma lõputa, Granada, ülikool (1989).
• Ja nüüd kuulub teile Brooklyni sild, Granada, ülikool (Zumaya kollektsioon), 1980, Federico García Lorca auhind.
• Võõras aed, Madrid, Rialp, Adonáise auhind, 1983.
• Eraldi toad, Madrid, Visor, 1994: (Loewe auhind ja riiklik kirjandusauhind).
• Ligi sada luuletust (1980-1996): antoloogia, eessõna: José Carlos Mainer, Madrid, Hiperión, 1997.
• Täitsa reede, Barcelona, ​​Tusquets, 1998.
• Poeetiline antoloogia, Madrid, Castalia, 2002.
• Madu lähedus, Barcelona, ​​Tusquets, 2003, National Critics Award 2003.
• Luule (1980-2005); kaheksa korrastatud ja kogutud raamatut, Barcelona, ​​Tusquets, 2006.
• Lapsepõlv; Málaga, Castillo del Inglési kogu, 2006.
• Väsinud vaatepilt, Madrid, Vaataja, 2008
• Laulud, väljaanne Juan Carlos Abril, Valencia, Pre-Texts, 2009
• Omaette talv, Madrid, Vaataja, 2011
• Tänavariided, Madrid, esimees, 2011
• Eraldi toad (20 aastat on midagi), Madrid: Visor, 2014, Juan Carlos Abrili väljaanne, Jesús García Sánchezi eessõna.

Ta on avaldanud ka romaani: «Homme ei ole see, mida Jumal tahab », 2008. aastal surnud luuletaja Ángel Gonzálezi elust, "Ära ütle mulle oma elu" ja "Keegi ütleb su nime."

3 valitud luuletust

Mul on olnud väga raske lihtsalt valida 3 luuletust Luis García Montero, kuid seal nad lähevad:

Võib-olla sa ei näinud mind
võib-olla keegi ei näinud mind nii kadunud,
Nii külm siin nurgas Aga tuul
ta arvas, et olen kivi
ja tahtsin oma kehaga lahti saada.

Kui ma su üles leiaksin
võib-olla, kui ma sind leiaksin, siis teaksin
seleta mind sinuga.

Aga avatud ja suletud baarid
tänavatel öösel ja päeval,
jaamad ilma avaliketa,
terved linnaosad koos oma inimestega, tuled,
telefonid, koridorid ja see nurk,
nad ei tea sinust midagi.

Ja kui tuul tahab ennast hävitada
Ta otsib mind teie maja ukselt.

Kordan tuulele
Mis oleks, kui ma su lõpuks leiaksin
et kui sa ilmuksid, siis ma teaksin
seleta mind sinuga.

(Raske armastus)

Valgus lagunes,
Ta tegi oma ajakavas vea, jättes su alasti
hägustasid teie silmi, kui mulle naeratasite.

Sel ajal kui sa mulle naeratasid
Nägin, kuidas kaldus vari lahti riietus,
avage aeglaselt vaikne tõmblukk,
jäta vaibale
tsivilisatsioon.

Ja teie keha muutus kuldseks ja kõnditavaks,
õnnelik kui meid vihastanud ennustus.

See ajas meid marru.
Ainult meie
(seltsimehed
lärmakas voodi) ja soov,
see raske edasi-tagasi reis,
see nõuab nüüd ja sunnib mind sind mäletama

õnnelik, üles kasvanud,
välk silmade vahel,
oma noore koolipoisi seeliku üles võtmine.

Sel ajal kui sa mulle naeratasid
ma jäin magama
unistuse käes, mida ma ei saa teile öelda.

(Kes sa oled?)

Ma tean
see hell armastus valib oma linnad
ja iga kirg viib koju,
erinev viis koridorides kõndimiseks
või kustutage tuled.

Ja
et igas huules on magamisportaal,
lift ilma numbriteta,
redel täis väikeseid sulge.

Ma tean, et iga illusioon
on erineva kujuga
südamete leiutamiseks või nimede hääldamiseks
tõstab telefoni.
Ma tean, et iga lootus
otsi alati teed
et oma alasti vari linadega katta
kui sa ärkad.

Ja
et iga tänava taga on kuupäev, päev,
soovitav viha,
kahetsus kehas.

Ma tean
et armastusel on erinevad tähed
kirjutama: ma lähen ära, ütlen:
Tulen ootamatult tagasi. Iga kord, kui kahtlete
vajab maastikku.

(Ma tean, et õrn armastus valib oma linnad ...)