Nädal tagasi sattus see minu kätte Dekoloniseeri mõistus - essee, mis koondab Ngũgĩ wa Thiong'o neli loengut, Keenia mõtleja ja võimalik kandidaat tänavusele Nobeli kirjanduspreemiale. Raamat, mis analüüsib kultuuri ja eriti mõnede riikide kirjanduse probleeme oma juurtest: kolonialismi raamat, mille ülesandeks on kogu ajaloo vältel olnud vähemuste etniliste rühmade keele likvideerimine.
Maailm, ÜRO ja organisatsioonid räägivad inimõigustest, kuid võib-olla mõtleme sellele harva õigus kirjutada ka oma keeles.
Vangistuses olev kultuur
Ngũgĩ wa Thiong'o, ühe oma loengu ajal, ja oma emakeeles kirjutamise õiguse peamine kaitsja.
Makerere ülikoolis (Uganda) 1962. aastal toimunud nn Aafrika kirjanike ingliskeelse kirjanike kongressi ajal toimus erinevate Aafrika kirjanike kohtumine. Paljud igatsesid aga Tansaaniat Shabaan Robert, Aafrika tähtsaim luuletaja sel ajal. Ja miks te ei osalenud? Sest Robert ei kirjutanud inglise keeles, vaid ainult suahiili keeles ja seetõttu polnud ta väärt sellisel konverentsil osalemist.
Seda sündmust on mitu korda analüüsitud Ngũgĩ wa Thiong'o konverentside ajal, kes pärast mitme ingliskeelse romaani avaldamist tänu andele, mis võimaldas tal tõusta Keenia postkoloniaalses ühiskondlikus ahelas, otsustas seista ja kirjutada ainult oma emas keel, gikuyu. Julgus, mis maksis talle peaaegu elu ja viis ta varsti pärast seda USA-sse pagulusse.
Kaks paljudest näidetest, kuidas enamuse, antud juhul inglise või prantsuse imperialismi mõju, mis aastaid koloniseeris Aasiat, Aafrikat ja Ladina-Ameerikat, on tallanud erinevaid vähemuskultuure. Esiteks nende mõjutamine nende tantsude, sõnade ja luuletuste tühjuse kohta; hiljem sundides neid pöörama pead uue kultuuri poole, millega nad ei saanud kunagi täielikult ühineda. Ja vahepeal tulid tagauksest välja kakao, õli või teemandid.
Kohanege või pidage vastu
Kuid samal ajal toimub lai arutelu, milles on palju arvamusi: mõned, näiteks Nigeeria Chenua Achebe, kasutasid eelmainitud kongressi ära, tagamaks, et kui talle oleks antud võimalus kasutada inglise keelt massid, ma kasutaksin seda. Samal ajal arvavad paljud teised kirjutajad jätkuvalt, et oluline on sisu ja seni, kuni sellel on suurem levik enamuskeeles, piisab ka sellest, sest autorit ei huvita sõnad, vaid see, mida nad ütlema. Teises äärmuses vaikib eelmainitud Thiong'o oma inglise keele kui viisi, kuidas ohjeldada välismaist domineerimist vähemusrahvuste kultuurides nagu tema oma. Rahvusrühmad, kelle keelel on oma musikaalsus, rütm ja väljendid, mida on raske teise keelde tõlkida.
Mõni päev tagasi rääkisin lkirjandusele kui relvale maailma muutmiseks. Ja tõsi on see, et see oleks üks tõhusamaid. Osa sellest maailma haavade taastamise odüsseiast võib olla ka see, kui lubatakse kõigil kultuuridel end väljendada, mitte hüpnotiseeritakse ideedega, mis ei viita tegelikule probleemile.
Praegu on paljude etniliste rühmade keeltes kirjutamise õiguse edendamise eest vastutavad paljud inimesed, eriti aktivistid. vähemuse oma kultuuri säilitamiseks, näiteks näiteid hiljutine kurdi õppeprogramm, mille kiitis heaks Kurdistani ülikool Iraanis, või Kichwa kui teise koolikeele reklaamimine, CONAIE organisatsioon taaselustas Ecuadoris mitmesuguseid ketshuaasid.
Sellegipoolest ei tahaks ma lõpetada ilma küsimuseta: kas oleks eelistatav lubada kõigi keelte arengut selle asemel, et soovida neid kohandada keelega, mis võimaldaks neil levida rohkem?
Ja olge ettevaatlik, sõna "natsionalism" pole üheski reas esinenud.